Norra on jagatud 19 maakonnaks ja 430 omavalitsusüksuseks (2009). Maakonna- ja munitsipaalnõukogudele on omavalitsusliku võimu delegeerinud riik. See on sätestatud mitte põhiseaduse, vaid parlamendi õigusaktidega.
Kohalikul tasandil esindavad riiki otseselt maavanemad.
Kohalikud omavalitsused on kohaliku valitsemise kõige olulisemad üksused. Nad vastutavad alg- ja põhihariduse, sotsiaalteenuste, avalike teede, vee ja kanalisatsiooni ning piirkonna normatiivaktide eest. Keskharidust ja mitmeid tehnilisi teenuseid juhitakse maakondade tasandil. Kõik need haldustasandid saavad osa oma tuludest kohalikest maksudest, lõivudest ja äritegevusest. Osa vajaminevast rahast eraldavad aga keskvõimud ja teised avalikud institutsioonide poolt.
Maakondade näol on tegemist traditsioonilise administratiivjaotusega, mille ajalugu ulatub keskaega ja viikingiajastusse, kui kohalikud “fylkesting” (maakonnanõukogud) hoidsid enda käes suurt võimutäiust. Keskajast pärinev kohaliku omavalitsuse süsteem kadus järk-järgult pärast seda, kui Norra üheks kuningriigiks liideti. Pärast Taaniga liitu astumist koondus kogu võim kuninga kätte. Aastal 1837 taaskehtestati kohalike omavalitsuste süsteem.
Maakondi ja kohalikke omavalitsusi juhivad valitavad nõukogud. Nende valimised toimuvad iga nelja aasta järel. Mandaadid jaotatakse proportsionaalse esindatuse alusel ning nende arv varieerub 13-st (munitsipaalnõukogud) ja 25-st (maakonnanõukogud) 85-ni. Nõukogusid juhib täitevkomitee, mis koosneb kõikide vastavasse nõukogusse kuuluvate parteide esindajatest ja linnapeast. On ka mõned erandid, näiteks Oslo ja Bergen, kus on kasutusel parlamentaarne valitsemisviis ning kus kohalik omavalitsus moodustatakse parteipõhiselt.
18 maakonnavalitsust (Oslot ei loeta tavapärases mõttes maakonnaks) loodi 1975. aastal administratiivtasandina riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Alates 1967. aastal toimunud suurest ühinemisreformist on kohalike omavalitsuste hulk stabiliseerunud 420–440-le.