Formaalselt on Norra parlamentaarse demokraatliku valitsemissüsteemiga konstitutsiooniline monarhia. Demokraatlik on valitsemissüsteem sellepärast, et poliitilise võimu ja legitiimsuse kandja on põhiseaduse kohaselt rahvas: See väljendub iga kodaniku õiguses osaleda Storting’i (Norra parlamendi) ning maakonna- ja kohaliku omavalitsuse tasandi valimistel. Parlamentaarne seetõttu, et valitsus – riigi täitevvõim – ei saa tegutseda ilma parlamendi – seadusandliku võimu – usalduseta. Konstitutsiooniline monarhia sellepärast, et algse põhiseaduse ehk konstitutsiooni kohaselt saab valitsus oma pädevuse täidesaatvalt võimult, mille kandja on kuningas.
Nii demokraatlik valitsemisviis kui ka monarhia sätestati 1814. aasta konstitutsioonis. Parlamentarism kehtestati Norras 1884.aastal. Tänapäeval on kuningal vähe tegelikku poliitilist võimu, kuid ta täidab riigipeana olulist sümboolset ülesannet ning on Norra ühiskonna ja tööstuse ametlik esindaja. Monarhia mängib ka hädavajalikku ühendavat rolli. See avaldub eriti selgesti riigi kriisiajal. Hea näide oli Teine maailmasõda, kui natside 1940. aastal toimunud invasiooni vastane kuningas Haakon VII põgenes Norrast, et Londonis eksiilis olles okupatsioonile vastu töötada.
Riigivõim on jagatud kolme institutsiooni vahel: Storting (seadusandlik võim), valitsus (täitevvõim) ja kohtud (kohtuvõim). Lisaks sellele loetakse neljandaks riigivõimuks haldusaparaati, mis loodi algselt poliitiliste organite abistamiseks, kuid tegutseb praegu iseseisvalt ja on võimeline mõjutama ka poliitika kujundamist. Geograafiliselt on võim jagatud riigi-, maakonna- ja kohaliku tasandi vahel.
Rahvas osaleb poliitilises elus nii otseste valimiste kaudu kui ka oma liikmelisusega organisatsioonides. Keskmine norralane kuulub nelja organisatsiooni ning ligikaudu 70% täisealisest elanikkonnast on vähemalt ühe ühenduse liikmed. Neil organisatsioonidel on ametlikud ja mitteametlikud sidemed riigivõimuga, mille abil nad saavad viimast mõjutada. Tihedad kontaktid parlamendi alaliste komisjonide, ministeeriumide ja huvigruppide vahel tähendavad seda, et Norra poliitikat tehakse n-ö valdkonniti – see on orienteeritud näiteks tööstusele, põllumajandusele või haridusele.
Valimisosalus on enamasti 80% ringis. Üldine valimisõigus meestele kehtestati 1898. aastal, naistele 1913. aastal. Valimisealisus algab 18. eluaastast.