Vastavalt 1978. aastal vastu võetud võrdse staatuse seadusele on keelatud igasugune diskrimineerimine soolisel alusel – välja arvatud siis, kui selline tegevus just edendab soolist võrdõiguslikkust. Kuigi üldiselt järgitakse põhimõtet “võrdse töö eest võrdne tasu”, leidub siiski näiteid sellest, et Norra naised on palgataseme võrdluses jätkuvalt meestest mõnevõrra halvemal positsioonil.
Eelmisel sajandil saavutasid naised enamikus eluvaldkondades nii formaalse kui ka tegeliku võrdõiguslikkuse. 1888. aastal said abielunaised iseseisva ja piiramatu õigusvõime ning 1918. ja 1927. aasta seaduste põhjal meestega võrdse positsiooni abielulahutuse, laste hooldusõiguse ja omandiõiguse küsimustes. 1912. aastal võimaldati naistele juurdepääs enamikule valitsuse ametipostidele ning 1938. aastal laienes see õigus kõigile ametitele, v.a vaimulikud ja sõjaväelised kohad. Piiranguteta õigus töötada ükskõik millisel ametikohal anti naistele lõpuks 1952. aastal.
19. sajandi lõpus alanud naiste tulek tööjõuturule ja sellega seoses ka nende majandusliku seisundi muutumine sillutas teed poliitilisele naisliikumisele eesmärgiga saavutada täielikud sotsiaalsed õigused kõigil elualadel. Naisõiguslaste organiseeritud liikumise esimene suurem läbimurre leidis aset 1880ndatel. Tollal võideldi valimisõiguse eest, mis 1913. aastal ka saavutati. Sõdadevahelistel aastatel loodi ametiühingute egiidi all mitmeid naisrühmitusi. 1960ndatel sai naisliikumine uue hoo – tudengimässud ning tärkavad naisõiguslusliikumised teistes riikides ja tööturul naistööjõu järele vajaduse tekitanud majanduse tormiline areng elavdasid taas Norra naiste huvi soolise võrdõiguslikkuse vastu ja viisid naisliikumist tugevamini edasi kui kunagi varem.
See uus naisliikumine ei huvitunud esmajoones mitte formaalse võrdõiguslikkuse saavutamisest, vaid keskendus rohkem naiste võimalusele vabalt kasutada oma olemasolevaid õigusi.