1999. aasta lõpus olid riikliku kindlustuse tehtavad väljamaksed põhiline sissetulekuallikas 1,1 miljonile inimesele, sh ligikaudu 900 000 vanaduspensionärile. 1999. aastal tehti kindlustusskeemist väljamakseid kokku 162 miljardi Norra krooni ulatuses, mis moodustab 13,6% SKTst ja ligikaudu 34,2% riigieelarvest. Riiklikku kindlustusskeemi rahastatakse töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja teiste kindlustatute tehtavatest sissemaksetest, oma panuse annavad ka tööandjad ja valitsus.
Riiklike sotsiaalteenuste pakkumine algas 18. sajandil. Enne seda lasus vaeste ja vähekindlustatute või eakate eest hoolitsemise kohustus perekonnal, kirikul või kihelkonnal. Sotsiaalteenuste ja riikliku kindlustuse levik on tihedalt seotud tööstuse arenguga. Tööstus tõi endaga kaasa uued ohud tervisele ning inimeste suurema liikuvuse, sellega koos omakorda ka perekondlike sidemete nõrgenemise. Samal ajal lõi see sotsiaalreformi läbiviimiseks majandusliku baasi. 1985. aastal loodud Norra Tehasetööliste Õnnetusjuhtumikindlustusega hõlmati järk-järgult ka teiste elukutsete esindajad, millele järgnesid toetused haiguste, vanaduse (1936), töötuse (1939) ja töövõimetuse (1960) korral ning toetused leskedele ja üksikemadele (1964). 1967. aastal ühendati enne Teist maailmasõda sisseseatud toetused riiklikuks kindlustusskeemiks. Väljamaksete suurus sõltub igaühe väljateenitud pensionipunktidest.