19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses toimus Norrast massiline väljaränne, eelkõige USA-sse. Emigratsioon saavutas haripunkti 1860ndate keskel, mil maalt lahkus rohkem kui 2/3 rahvastiku loomulikust juurdekasvust, st umbes 10–15% kogurahvastikust. Väljaränne püsis kõrge kuni I maailmasõjani ega peatunud enne 1930. aastate majanduskriisi.
Alates 1960ndate lõpust hakkas aga riiki sisse voolama üha rohkem immigrante. Rändesaldo muutus positiivseks, moodustades 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses 1% rahvastikust. Kuna etniliste norralaste seas on sündimus kahanenud, kasvab üha enam immigratsiooni tähtsus rahvaarvu kasvu kindlustamisel, ulatudes juba 35–40%-ni.
1960ndatel saabus üha suuremal hulgal immigrante Lõuna-Euroopast, Aasiast, Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast ning enamus neist asus elama Oslo lähedusse. 1975. aastal kehtestati ametlik sisserändekeeld, mis kehtib tänaseni. Keeldu ei kohaldata teatud põgenikegruppide ja asüülitaotlejate suhtes, nende põhiliselt Jugoslaaviast, Pakistanist, Vietnamist, Iraanist ja Türgist saabujate jaoks on kehtestatud iga-aastased kvoodid. Mänguruumi on jäetud ka perekondade taasühinemise protsessi jaoks.