Norra riigikeel on norra keel – põhjagermaani keel, mis on lähedalt suguluses taani ja rootsi keelega. Norra, taani ja rootsi keele kõnelejad saavad üksteisest enamasti ilma suurema vaevata aru.
Norra geograafiline asend ja asustuse paiknemise eripära on põhjustanud hulga kohalike ja piirkondlike dialektide tekke. Neil on ka tänapäeval ühiskonnas oluline roll. On kaks erinevat norra kirjakeele varianti, Bokmål (“raamatukeel”) ja Nynorsk (“uus keel”). Bokmål põhineb taani-norra keelel. See on välja arendatud taani kirjakeelest ja kohandatud vastavaks Ida-Norras kõneldava üldise dialekti fonoloogiale. Mitmel lääne-norra dialektil põhineva kirjakeele Nynorsk lõi 1850ndatel keeleteadlane Ivar Aasen.
Bokmål ja Nynorsk omavad ametlikult võrdset staatust, kuid Bokmål on veidi laialdasemalt kasutusel Oslos ja teistes suuremates linnades. Nynorsk’i kasutab umbes 10–15% elanikkonnast, peamiselt riigi läänerannikul. Kuid seda kasutatakse ka valitsuse tekstides, kirjanduses, näitekunstis, meedias ja kirikuteenistustel.
Hetkel elab Norras umbes 20 000 inimest, kelle emakeel on hoopiski saami keel. Saami keel kuulub soome-ugri keelkonda ja selle juured Norras ulatuvad tõenäoliselt ajas sama kaugele kui norra keelelgi. Põhjasaami keel on kuulutatud norra keelega võrdseks ametlikuks keeleks Põhja-Norras Karasjokis, Kautokeinos, Nessebys, Porsangeris ja Tanas ning Kåfjordis.
Tänu immigrantidele ja põgenikele, kelle emakeel ei ole norra keel, on hetkel Norra algkoolides esindatud ligi 110 erinevat emakeelt. Inglise keel on tänapäeva Norras kõige olulisem rahvusvahelise suhtlemise keel, järgnevad saksa ja prantsuse keel. Umbes 4000 kuulmishäiretega inimest kasutab norra viipekeelt. Seda on kahes põhilises versioonis, mis pärinevad Norra vanimatest kurtide koolidest Oslos ja Trondheimis.