Norra kirik on protestantlik riigikirik, mida juhib Norra kuningas koos kõrgeima seadusandliku organi Stortingiga. Kuninglik perekond on kohustatud kuuluma evangeelsesse luteri usku.
Praktikas vastutab riikliku kontrolli teostamise eest kiriku üle kuningas koos Riiginõukoguga. Kultuuri- ja kirikuasjade ministeerium vastutab kiriku haldusküsimuste eest ning Storting (Norra parlament) võtab vastu kirikuga seotud õigusakte ja tegeleb eelarveküsimustega. Kõik piiskopid ja dekaanid nimetab ametisse valitsus. Kõrgeim vaimulik kogu on Üldsinod.
Norras valitses rooma katoliku kirik kuni reformatsioonini, mil 1537. aasta kuningliku dekreediga võeti vastu protestantism ja loodi Norra kirik. 18. sajandil sattus Norra kirik pietismi mõju alla. See rohkem üksikisikutele suunatud luterlik usulist ärkamist õhutav usuvool, mis pidas oluliseks seost inimese usu ja tegude vahel, sai alguse Saksamaalt. Pietistid üritasid kristlikku usku ja eetikat inimeste igapäevaellu tuua. Sel eesmärgil võeti kasutusele leeritseremoonia (1736) ja loodi rahvakool (1739). Tol perioodil näitasid Norra pietistid üles suurt huvi misjonitegevuse vastu, eriti Gröönimaal ja Põhja-Norras saamide asualal.
Luterlik õigeusk valitses alates 17. sajandi algusest ja pikka aega ei lubatud Norra kiriku kõrvale ühtki muud religiooni. Usuline ärkamine jõudis Norrasse 19. sajandil, kui ilmalikud jutlustajad – ametisse pühitsemata ja kirikliku väljaõppeta evangelistid – hakkasid ilma ametlike usuringkondade toetuseta piiblit jutlustama. Kuni 1842. aastani oli taoline tegevus keelatud. 19. sajandi evangeelne ärkamine laiendas veelgi pietistide ideede kandepinda ja nad hakkasid sõna võtma ordineeritud vaimulike ükskõikse religioossuse vastu. Seega iseloomustas Norra kirikut sel perioodil erinevalt Taani ja Rootsi kirikutest tihe seotus pietismi ja tugeva ilmaliku liikumisega.
Ilmaliku liikumise ideaalid ja kristluse konservatiivne käsitlus hakkasid Norra vaimulikkonda järk-järgult rohkem mõjutama. 20. sajandi Norra kristlikke ringkondi iseloomustab liberaalse ja konservatiivse leeri vaheline pinge, mis tulenes eelkõige nende erinevatest seisukohtadest piibli ajaloolise uurimise osas. Alates 1980ndatest aga on maad võtnud kirikuga seotud ja teoloogiliste arvamuste paljusus.
Ilmaliku jutlustamise seadustamine sillutas teed ka suurele hulgale kristlikele vabakirikutele. Nendest suurim on nelipühilaste liikumine, järgnevad Norra evangeelne luterlik vabakirik ja Norra Baptistide Liit. Ka 1850ndatel Norras taasasutatud rooma katoliku kirik õilmitseb ja on kogunud suurel hulgal poolehoidjaid.