Norralaste usuline eneseväljendus on suuresti nende eraasi. Enamik inimesi peab usku enda jaoks tähtsaks, kuid seda ei väljendata aktiivse osalemisega organiseeritud kogukondades. Kuigi umbes 88% elanikkonnast kuulub Norra riigikirikusse, osaleb ainult 10% jumalateenistustel või teistel kristlikel kogunemistel sagedamini kui kord kuus.
5,9% elanikest on mõne muu religioosse kogukonna liikmed, 6,2% aga ei kuulu ühtegi kogukonda. Suurimad usulised ja eluvaatelised kogukonnad väljaspool Norra Kirikut on humanistlik liikumine, mida esindab Norra Humanistlik Ühendus (63 000), islamiusulised (60 000), nelipühilased (45 000), roomakatoliku kirik (40 000 või rohkemgi), evangeelne luterlik vabakirik (20 000), metodistid (13 000) ja mõned väiksemad vabakirikud.
Norra pöördumine ristiusku algas umbes aastal 1000, kui tänu kaubanduslikele sidemetele ja viikingiretkedele tekkis kokkupuude kristliku Euroopaga. Samuti aitas kristlusel traditsioonilise norra mütoloogia ja saamide loodusekummardamise kõrval esile tõusta anglosaksi kirikust ning Saksamaalt ja Taanist lähtuv misjonitegevus.
Kristlik Norra kuulus kuni 1537. aasta reformatsioonini roomakatoliku kirikusse. Ilmalik jutlustamine oli keelatud kuni 1842. aastani. Keelu kaotamisega kerkis esile mitu vabakirikut ja tugev ilmalik organisatsioon ka Norra kiriku sees. Selle tulemusena on Norra kirik tihedalt seotud ristiusu konservatiivse tõlgenduse ja aktiivse misjoniliikumisega.