Viikingite ajastuga lõppes Norras eelajalooline periood. Kirjalike materjalide puudumise tõttu on ainsaks teadmisteallikaks selle perioodi kohta arheoloogilised leiud. Sellele ajastule heidavad veidi valgust ka saagad. Kuigi saagad pandi kirja hiljem, põhinevad need põlvest põlve suuliselt edasiantul. Tervikuna annavad need tunnistust sellest, et viikingiaeg oli kahtlemata jõukaim kõigist Põhjamaade eelajaloolistest ajastutest.
Paljud teadlased peavad viikingiaja alguseks Inglismaa kirderannikul asunud Lindisfarne’i kloostri rüüstamist 793. aastal. Mõnel pool Lääne- ja Edela-Euroopas peetakse viikingeid veel tänapäevalgi julmadeks teeröövliteks, kes käisid tule ja mõõgaga oma ohvreid rüüstamas. See peab siiski paika ainult osaliselt. Viikingid rändasid ka rahumeelsetel eesmärkidel – et kaubelda ja koloniseerida. Norra viikingid asustasid Orkney ja Shetlandi saared, Hebriidid ning Mani saare. Nende koduks said ka Põhja-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, Viikingite 840ndatel asutatud Dublin oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.
Islandil ja Gröönimaal leidsid viikingid eest asustamata maa, mis kohe elanikega täideti. Tänapäeva islandlased põlvnevad otseselt viikingitest, Gröönimaal aga surid norra kogukonnad siiani teadmata põhjustel paar sajandit hiljem välja.
Viikingid ehitasid oma retkedeks kiireid ja kergesti manööverdatavaid laevu. Nad olid oskuslikud, vilunud avameresõitjad. Need vastupidavad mehed rändasid Ameerikasse ja tagasi – mis annab tunnistust nende laevade merekindlusest. Saagades väidetakse, et Leif Eriksson avastas 1001. aastal Vinlandi (Wineland the Good). Praegusaja õpetlased aga usuvad, et teised viikingid olid jõudnud Ameerikasse juba enne teda. Viikingiaeg kulmineerus 1066. aastal, kui Norra kuningas Harald Hardraade ja tema mehed kaotasid Inglismaal Stamfordi silla lahingu.
Norra ühendamine
Regioonid, millest hiljem moodustus Norra, olid kuni 9. sajandini eraldatud. Siiski tehti ka varem katseid nende ühendamiseks. Moodustati kaht tüüpi kogukondi: kogud ehk ting’id, mis moodustasid keskorgani Allting’i, ja pisikuningriigid.
Selleks oli mitmeid põhjusi. Kindlasti mängis olulist rolli farmerite vajadus rahu ja järjepidevuse järele – eriti rannikualadel, kus röövlijõugud ja koju saabuvate viikingite rüüstamised tihti muret tekitasid. Rannikualadel oli aga ka varastatud või ostetud-vahetatud kaupade näol märkimisväärseid rikkusi. Väikekuningad, kes tänu omavahelistele abielusidemetele moodustasid tiheda ja üsna võimuka klanni, istusid rahulikult oma “troonil”.
Oslo fjordi ümbritsevate alade – viikide – väikekuningad mängisid selles protsessis olulist rolli. Piirkond piirkonna järel langes nende valitsemise alla ja nende võim kasvas. Pärast arvatavasti 872. aastal Stavangeri lähedal Hafrsfjordis toimunud lahingut tugevdas kuningas Harald Kaunisjuus oma positsiooni suurte maa-alade valitsejana. Ühendamisprotsess aga kestis veel aastakümneid, põhjustades karme võitlusi nii omavahel sõjajalal olevate Norra pealike kui norralaste ja teiste põhjarahvaste vahel. 1060. aastaks jõuti ühendamisega tõenäoliselt ühele poole.