Hilisel keskajal tabas Norrat märgatav majanduslangus. Suur osa rahvastikust oli 14. sajandil möllanud katku ja teiste epideemiate tõttu hävinud. Paljud talud ääremaadel olid maha jäetud, inimeste sissetulekud kahanenud. Mõned ajaloolased väidavad, et allakäigu põhjuseks olid kliima halvenemine ja Norra majandust lämmatanud Hansaliit. Teised usuvad, et oluline mõjutegur oli pinnase vaesumine.
Majanduslangus ei jätnud puutumata ka poliitikat. Taani tähtsus Põhjala juhtriigina kasvas üha. Taani ja Saksa aadlikke nimetati kõrgeimatele ametipostidele. Maad ja piiskopiresidentsid läksid võõrastesse kätesse. Norra aadelkond kahanes pea olematuks. Norra rahvas kaotas jõu ja seega võimaluse rahvusliku iseteadvuse tekkeks.
1450. aastal loodi lepingu alusel liit Taaniga. Lepingu väidetav eesmärk oli kindlustada Norra Riiginõukogule võim kuninga valimisel, kuid seda nõuet ei hakatud kunagi järgima. Samuti pidi leping tagama mõlema liidus oleva riigi võrdsuse. Selline oli teooria, praktika kujunes aga teistsuguseks.
1536. aastal lakkas Norra olemast iseseisev kuningriik. See sündmus leidis aset Kopenhaageni kokkusaamisel, kus kuningas Christian III tõotas Taani aadelkonnale, et Norra allub edaspidi Taani kroonitud peale – nagu iga teine Taani omand. Norra Riiginõukogu saadeti laiali ja Norra kirik kaotas autonoomia. Sellest hetkest alates võisid Taani aadlikud võtta üle Norra riigiameteid ja ka Norrast sissetulekuid saada.
Tihe poliitiline side Taaniga tõmbas Norra enesestmõistetavalt kaasa sõdadesse, mida Taani pidas Rootsi ja Läänemereriikide valitsejatega. See viis Taani kuninga niikaugele, et ta oli sunnitud Norra alad Rootsile loovutama – 1645. aastal Jämtlandi ja Herjedaleni, 1658. aastal Båhusläni ja Trondheimi piirkonna. Viimase sai Norra siiski kahe aasta pärast tagasi.
1660. aastal Kopenhaagenis toimunud riigipeade kogunemisel kuulutati Frederik III troonipärijaks ja talle tehti ülesandeks koostada kuningriikidele uus põhiseadus. Sel moel olid mõlemad kuningriigid absoluutse monarhia võimu all. See omakorda mõjutas Norra positsiooni kogu ülejäänud liidus olemise ajal. Kuigi Norrat valitseti Kopenhaagenist, ei olnud kuningas alati reaalselt võimupositsioonil. Tõeline võim kuulus riigiametnikele. Enamasti sai Norra sellest kasu, sest mõned ametnikud hakkasid ajapikku ka Norra seisukohti mõistma. Konkreetselt Norrat puudutavates küsimustes talitati tihti kõrgete Norra ametnike arvamuste kohaselt.
Sel absoluutse monarhia perioodil kehtis poliitika, mille kohaselt Taanit ja Norrat koheldi ühtse majandusüksusena. Seetõttu anti Taanile teraviljamüügi ainuõigus Kagu-Norras (1737). Samal ajal sai Norra sarnase rauamüügimonopoli Taanis. Linnakaubandusprivileegide sisseseadmisega 1662. aastal koondus kogu puidukaubandus linnadesse, mille elanikele anti ainuõigused talupidajatelt ja saeveskitest puitmaterjali osta. Selle muudatuse eesmärk oli tekitada linnadesse jõukas keskklass – ja see eesmärk saavutati.
Koos majanduse arenguga tekkinud keskklass kandis endas tärkava rahvusliku eneseteadvuse algeid, mis sai eriti märgatavaks 18. sajandil. Kuigi see oli osalt põhjustatud selle ühiskonnaklassi tugevast majanduslikust edenemisest, osutus hoopis tõenäolisemalt otsustavaks faktoriks kasvav vastuseis valitsejate püüetele teha Kopenhaagenist kahe maa majanduslik keskus. Norra kaupmehed ei suutnud Taani kapitali abil rajatud võimsate kaubanduskodadega võistelda.
18. sajandi lõpul käis suurem osa merekaubandusest läbi Kopenhaageni sadama. Kagu-Norra puiduedasimüüjad esitasid ühise nõudmise luua Norra riigipank. Nad toetasid samaaegselt ka kõrgemate ametnike nõudmist Norra ülikooli järele. Mõlemad nõudmised lükati tagasi – valitsus kartis teha Norra autonoomiat suurendada võivaid muutusi, mis võinuksid omakorda liitu nõrgendada. Norra ülikooli ja riigipanga loomise ideedest said aga järk-järgult tugevneva rahvusliku iseteadvuse sümbolid.
See suundumus jätkus ka Napoleoni sõdade ajal aastail 1807–1814. Taani/Norra olid liitunud Prantsusmaaga, ja sõdadega kaasnenud blokaad lõikas Norra ära nii Taanist kui ka turust. Import ja puidueksport seiskusid ja maad näpistas nälg. Et Norrat ei olnud enam võimalik Kopenhaagenist valitseda, pandi seda ülesannet täitma uus kõrgematest ametnikest koosnev valitsuskomisjon. Kuningas Frederik VI andis järele nõudmistele luua rahvusülikool. 1811. aastal see asutatigi. Kõik see moodustas taustapildi 1814. aastal alguse saanud sündmustele.