Esimesed praegusele Norra territooriumile saabunud inimesed ilmusid hämarast eelajaloost siis, kui suured mandrijää lahmakad Skandinaaviast taandusid. 10 000 aastat tagasi küttisid tänaste norralaste esiisad põhjapõtru ja teisi loomi oma vaevalisel teekonnal põhja. Maa, kuhu nad jõudsid, oli olnud sajandeid jääga kaetud, mistõttu ookeani ja kalda kokkupuutepunkt oli 200 meetrit kõrgemal kui tänapäeval. Vanimad jäljed inimtegevusest on avastatud Østfoldi maakonna kaguosas, Rootsi piiri läheduses asuvalt künkalt. Tol ajal oli see küngas ilmselt rannalähedane saar, mis paiknes veidi liustiku tipust lõuna pool.
Kuigi puudub üldine kokkulepe selle kohta, kust norralaste esivanemad pärit on või milliseid radu pidi nad siia põhja rändasid, on peaaegu kindel, et üks neist teedest läbis Østfoldi. Sealsetest asustustest leitud esemed on sarnased leidudega Lõuna-Rootsist ja Taanist. Teine võimalik tee võis kulgeda tänapäeval Põhjamere mannerlavalt Edela-Norrasse.
Need esimesed norralased olid kütid, kes elasid koos väikeste gruppidena. Nende kunagist kohalolu reedavad ränikivist tööriistad, savinõud ja, mis ehk kõige imetlusväärsem, nendest maha jäänud kivinikerdised. Näiteid nende kunstist – kivisse raiutuna või väljalihvituna –, võib leida peaaegu kõigist Norra osadest. Nikerdused kujutavad enamasti saakloomi: põhjapõtru, põtru, hirvi, karusid ja kalu. Harvemad, kuid see-eest sama muljetavaldavad, on nende kujutised inimestest või paatidest.
Üleminek põllumajandusele algas Norras umbes 5000-6000 aastat tagasi, esialgu Oslo fjordi piirkonnas. Pronksiajast (1500–500 eKr) pärinevad arheoloogilised leiud on enamasti põllumeeste kultuurimälestised, eriti Norra lõunaosas. Samast perioodist pärinevad leiud Põhja-Norras annavad tunnistust sellest, et sealne elanikkond tegeles peamiselt küttimisega. Kaugelt põhjast, Finnmarkist, leitud küttide oletatavate asualade jäänused annavad tunnistust sellest, et inimeste grupid on seal sesoonselt koostööd teinud.
Rooma ajastust (0–400. a) pärinevad haualeiud näitavad, et sidemeid oli ka lõuna pool asuvate tsivilisatsioonidega. Avastuste hulgas on pronksist ja klaasist tarvikuid, samuti relvi. Sellel ajal levis Põhjamaades ka kirjutamise kunst ruunikirja näol.
Aastatel 400 kuni 550 toimunud rahvasteränded olid Euroopa mandri ajaloos rahutu periood, Põhjalast leitud esemed annavad kinnitust sellest, et ka seal valitsesid samad tingimused. Talude olemasolu ääremaadel näitab, et asustus oli jõudnud juba küllastuspunktini. Õietolmu analüüsid kinnitavad, et läänepoolsed rannikualad tehti sellel ajal metsast lagedaks. Rahutute aegadega kaasnes hõimudel kaitsevajadus. Hakati rajama kindlustusi, mille jäänuseid võib täna näha 50 kilomeetri pikkusel lõigul Norra suurima järve, Mjøsa, idakallastel.