Aasta 1130 on Norra ajaloo pöördepunkt. Siis katkestasid rahuajastu 1227. aastani kestnud konfliktid ja kodusõda.
Kuid see aasta on eriline ka mitmes teises mõttes. Seda peetakse rahvaarvu kasvu, kiriku seesmise konsolideerumise ning linnade tekke ja arengu tõttu keskaja kõrgpunktiks. Kuna ilmalik ja vaimulik võim koondasid üha enam piirkondi oma valitsemise alla, kasvas avaliku halduse ja avaliku võimu osatähtsus. Kaasaegsete ajaloolaste arvates võis just sel perioodil nimetada Norrat esimest korda ühtseks riigiks.
12. ja 13. sajandil tugevnes kuningavõim, mis alistas nii kiriku kui feodaalid. Traditsiooniline ilmalik aristokraatia asendus teenistusliku aristokraatiaga. Siis muutus ka talupoegade staatus – varasematest vabadest maaomanikest said rentnikud. Siiski rentisid Norra talupojad maa enamasti terveks eluks ja nende staatus oli parem kui suures osas tolleaegses Euroopas. Viikingiajast alles jäänud orjapidamine kadus keskaja kõrgperioodil.
Sellel ajajärgul nihkus Norra poliitiline raskuspunkt edelast Oslo fjordi ümbritsevatesse piirkondadesse. 13. sajandil, kuningas Haakon V valitsemisajal, sai Oslost Norra pealinn. Enne oli see koht olnud vaid tähtsusetu majade kogum Oslo fjordi sügavaimates soppides. Kui must surm 1350. aastal Norrasse jõudis, elas linnakeses väidetavalt kuni 2000 inimest. Samal ajal oli Bergeni elanike arv 7000 ja Trondheimis 3000.
Keskaja kõrgperioodil riigile laekunud tulud olid Euroopa mõistes äärmiselt tagasihoidlikud. Selle ajastu lõpupoole jäi nendest liiga väheks, et rahastada kuninga ja riigi haldusaparaadi väiksematki laiendamist. Katk oli teinud hirmsat laastamistööd – vähendanud rahvaarvu poole või isegi kolmandikuni 1350. aastale eelnenud tasemest. See sundis kuningat ja aadelkonda otsima uut tulu maadelt ja feodaalvaldustelt ka väljaspool riigipiire ning aitas kaasa poliitiliste ühenduste populaarsusele Põhjamaades.
Aastatel 1319 kuni 1343 valitses Norrat ja Rootsit ühine monarh. Seda institutsiooni laiendati hiljem Skandinaavia-siseste kuninglike abielude sõlmimisega. Haakon VI (1340–80) – Rootsi kuninga Magnus Erikssoni ja Haakon V tütre Ingebjørgi poeg – oli Norra seadusjärgne troonipärija. Ta abiellus Taani kuningas Valdemar Atterdagi tütre Margretega. Nende poeg Olav valiti pärast Valdemari surma 1375. a Taani kuningaks. Olav päris 1380. aastal oma isalt ka Norra trooni, moodustades nii Norra ja Taani vahelise liidu, mis püsis kuni 1814. aastani.
Ristiusu saabumine
Norras juurutati ristiusku väga pika aja jooksul – ligi kakssada aastat. See oli kristliku Euroopaga suhtlemise (sidemed olid nii kaubanduslikud kui ka viikingiretkedel loodud) loomulik tulemus. Inglismaa, Saksamaa ja Taani kirikute misjonärid üritasid vähendada rahva usku traditsioonilistesse Põhjala jumalatesse. See areng kulmineerus kolme misjonärist kuninga valitsemisega – Haakon Hea, Olaf Trygvasson ja Olaf Haraldsson (Olaf Paks). Viimase märtrisurm Stiklestadi lahingus 1030. aastal tõi talle pühakustaatuse. Lõppvõidu võttis niisiis kirik.
Alates 11. sajandi keskpaigast kinnitasid vastuvõetud seadused, lauldavad laulud ja püstitatavad monumendid järjekindlat ristiusu kehtestamist Norras. Vahetult enne 1100. aastat tekkisid esimesed piiskopkonnad, nende hulgas Nidarose (hilisem Tronheimi) piiskopkond, kus alates 1152. aastast asus peapiiskop. Norra peapiiskop mängis muuhulgas ka poliitilist rolli. 1537. aastal teostati Norras kuninga dekreediga reformatsioon. Sel ajal oli riik Taani võimu all ja reformatsioon toimus nii, et Taani-Norra kiriku usukombestikku hakati lihtsalt ka Norras kohaldama. 17. sajandi algusest saati on luteri usk Norra ainus usutunnistus.