Norra tuntuim kaasaegne maadeuurija Thor Heyerdahl on põhjalikult süüvinud meie vanimate esiisade kultuuridesse. Tema eesmärk oli koguda rohkem teadmisi just ajaloolise, mitte geograafilise maastiku kohta.
Heyerdahl sündis 1914. aastal väikeses Norra lõunaranniku linnas Larvikis. Uurinud põhjalikult etnograafilist ja arheoloogilist materjali Polüneesiast, Ameerika kontinendilt ja Kagu-Aasiast, jõudis Heyerdahl teooriani, et Polüneesia esimesed asukad ei pärinenud mitte Kagu-Aasiast, nagu seni arvati, vaid hoopis Ameerikast.
Tema hüpotees pälvis jaheda vastuvõtus, niisiis otsustas Heyerdahl oma arvamuste paikapidavust isiklikult tõestada. Ta valmistas merereisiks balsapuidust parve, mis oli Lõuna-Ameerikas eelajaloolistest aegadest peale valmistatud indiaaniparvede täpne koopia. 1947. aastal asus Heyerdahl kuuemehelise meeskonnaga Callaost (Peruu) teele, võttes kursi Polüneesiasse Tuamotu saartele. Seda reisi teatakse nüüd kui maailmakuulsat Kon-Tiki ekspeditsioon.
Ohtlik kolm kuud väldanud merereis ei olnud ainult hulljulge ettevõtmine, vaid ka õpetlaslik saavutus. Raamat Ameerika indiaanlased Vaikses ookeanis”, mille Heyerdahl pärast ekspeditsiooni kirjutas, toetab autori teooriaid igakülgsete materjalidega, mis lisavad tema väidetele usaldusväärsust. Oma raamatus kinnitab Heyerdahl, et esimesed asukad tulid Polüneesiasse Peruust umbes 500. aastal. Uus asukate laine saabus Põhja-Ameerika looderannikult aastail 1000 kuni 1300.
Et oma teooriatele lisakinnitust saada, juhtis Heyerdahl 1953. aastal Norra arheoloogilist ekspeditsiooni Galapagose saartele. Ekspeditsioon leidiski Heyerdahli teooriatele tõestusmaterjali – nimelt leiti inkade ajastust ja isegi veel varasemast perioodist pärinevaid Ameerika indiaanlaste muinasesemeid. Need olid üldse esimesed sellelaadsed leiud.
Kolm aastat hiljem, 1955–1956, juhatas Heyerdahl 25-liikmelist ekspeditsiooni Lihavõttesaarele, et teha seal ulatuslikke väljakaevamistöid. Sealsed leiud andsid tunnistust kolmest kultuuriepohhist, millest teise ajal kerkisid saarele kuulsad kivikujud. Väljakaevamistel leiti ka vanemaid kujusid, mis olid väga sarnased mõnede Boliiviast leitutega. Heyerdahli vaated Polüneesia asustuse ajaloole ja selle piirkonna iidsetele kultuurilistele üleminekutele on siiani äärmiselt põnevad, kuid antropoloogilistes ringkondades kaheldakse neis vahel küllaltki tugevasti.
Heyerdahl naasis ookeanitemaatika juurde 1969. aastal, juhtides esimest Ra ekspeditsiooni. Selle eesmärk oli väga sarnane Kon-Tiki omale: pilliroost paadis, mis oli saanud nime Egiptuse päikesejumala Ra järgi, asuti Marokost Safist teele, et ületada Atlandi ookean ning tõestada sellega, et vanade egiptlaste papüüruslaevad olid võimelised samaks.
Kahjuks hakkas Ra konstruktsioonivigade tõttu 5000 kilomeetri pärast lagunema. Reis pidi katki jääma. Aasta hiljem mindi uuele katsele ekspeditsiooniga Ra II, mis lõppes edukalt – pärast kahekuulist 6100 kilomeetri pikkust reisi jõuti välja Barbadosele. Ra II tõestas, et Ra-tüüpi laevad võisid eelajaloolistel aegadel Kanaari hoovusega üle Atlandi seilata.
1977. aastal võttis Heyerdahl ette veel ühe retke pilliroost paadis – seekord selleks, et kontrollida teooriat antiikaja ookeaniteede kohta. Tigrise ekspeditsiooni eesmärk oli heita valgust alates 4. aastatuhandest eKr toimunud ookeanikaubandusele ja kultuurikontaktidele Sumeri, Mesopotaamia ning paljude teiste Lähis-Idas, Kirde-Aafrikas ja praeguse Pakistani aladel paiknevate kultuurikeskuste vahel.
Pärast Tigrise ekspeditsiooni hakkas Heyerdahl uurima India ookeanis asuvate Maldiivide varajast ajalugu. Lisaks avastas ta Kanaari saarestikus Tenerifel päikesepüramiidi, mis võib pärineda isegi Kanaaride pärisasukate guanchide ajast. Heyerdahl juhtas ka ulatuslikke kaevamistöid hiiglaslikul maa-alal Tucumes (Peruu), kus Andides kaevati välja 26 püramiidi.
Thor Heyerdahl suri 87 aasta vanuses18. aprillil 2002.