Norra rannik on pikk ja sakiline, fjordid lõikuvad sügavale sisemaasse. Juba ajaloo algusest on mere pilt ja hääl meelitanud sealseid elanikke, kellele maamuld vaid armetut elatist pakkus. Pole siis imestada, et oma väikesi põlde harides tõstsid nad silmad horisondi ja mere poole. Meri suutis mitte üksnes rohkem toitu anda, vaid võis neid ka viljakamatele, parema kliimaga maadele kanda.
Norras võis iidsetel aegadel olla palju julgeid maadeavastajaid, kuid nende lood jäävadki rääkimata. Varajastest avastustest pole mingeid jäädvustusi. Kuid isegi hilisemast ajast, mil reisimärkmeid juba üles kirjutati, on esimeste rännakute kohta tundmatusse säilinud vähe teateid.
Kirik – keskajal ainus Euroopat ühendav jõud pärast Rooma impeeriumi langemist – ei teinud inimeste seiklus- ja avastamiskihu ergutamiseks kuigi palju. Tolleaegne geograafiline maailmataju põhines jäigalt Piiblil. Kirik kortsutas kulmu avastuste peale, mis võisid kummutada juurdunud uskumusi või panna inimesi iganenud tõekspidamistes kahtlema. Kuid mittekristlikus Norras janunesid inimesed maa järele. Järsunõlvaliste mägede ning arvutute järvede ja fjordide keskel oli vähe harimiskõlblikku maad. Ehkki rannavetes liiklemine oli selle meresõitja rahva puhul tavaline, ei saadud uute maade otsingule minna enne, kui saadi avamerele sobivad sõiduriistad. Probleem lahenes viikingilaevade väljaarendamisega. Need kõrge vööriosaga kiired ja graatsilised sõidukid liikusid aerude või purjede abil. Ja et neid laiu lamedapõhjalisi paate sai hõlpsasti nii mere- kui jõekaldale tõmmata, võis nendega ka sügavale sisemaale tungida. Seetõttu kihutasidki viikingid umbes 800. aastal fjordidest välja, suundudes maa- ja röövsaagijahile ning kahtlemata ka seiklusi ja kuulsust otsima. Viikingid olid ühed vähestest keskaegse maailma rahvastest, kes oma territooriumilt välja rändasid.