Kuigi esimestest viikingiretkedest võtsid osa vaid mõned laevad, kasvas nende arv järk-järgult. Inglismaale, Šotimaale, Prantsusmaale ja Iirimaale seilanud laevastikes oli juba mitusada alust. Viikingid olid sissetungijad ja röövlid, kes külvasid oma teele jäävatel rannikutel hirmu, kuid samal ajal olid nad ka kaupmehed ja haldajad. Nende asutatud on mitmed linnad, näiteks Dublin, ja kolooniad, näiteks Normandia Prantsusmaal. Aastatel 879 kuni 920 koloniseerisid nad Iirimaa, millest sai omakorda baas Gröönimaa koloniseerimiseks.
986. aastal uuris ja koloniseeris Gröönimaa edelaosa Norras sündinud Eirik Thorvaldsson, tuntud Erik Punase nime all. Tema pojast Leiv Eirikssonist , kes oli esimene Põhja-Ameerika pinnale jõudnud eurooplane, sai esimene nimi Norra päritolu maadeavastajate kuulsusrikkas reas.
Leiv Eirikssoni sünniaega ja -kohta ei ole lõplikult kindlaks tehtud, kuid arvatakse, et ta kasvas üles Gröönimaal. Eirik Punase saaga kohaselt suundus ta 999. aastal Norrasse, teenis mõnda aega kuningas Olav Trygvassoni juures ja saadeti siis aasta hiljem tagasi Gröönimaale oma rahvale ristiusku viima.
Järgmiste sündmuste kohta on kaht sorti arvamusi. Ühed arvavad, et Eiriksson oli teel Gröönimaale, kuid kaldus kursist kõrvale ja randus 1000. aastal üsna juhuslikult Loode-Ameerika rannikul – edestades nii 500 aasta võrra Kolumbust. Kuid Gröönimaa saaga, mida peetakse üldiselt usaldusväärseks allikaks, räägib, et Eirikssoni avastus ei olnud pelk juhus. Saaga kohaselt pani Eiriksson kokku hästivarustatud ekspeditsiooni ja purjetas läände, et saada tõestust Islandi kaupmehe Bjarni Herjulfssoni väidetele. Herjulfsson oli 986. aastal Islandi ja Gröönimaa vahel möllava tormi tõttu tugevasti kursist kõrvale kaldunud. Ta rääkis hiljem, et märkas kaugemal läänes paksude metsadega kaetud ebatasast maad. Kuigi Herjulfsson võis olla esimene Põhja-Ameerika mandrit näinud eurooplane, ei käinud ta ise seal kunagi. Leiv Eiriksson, keda kannustasid jutud võimalikust avastusest ja pidev puudus põllumaast, ostis Bjarnilt laeva ja suundus oma avastusretkele.
Arvatakse, et ta järgis Bjarni marsruuti vastupidises suunas, maabudes kolmes kohas. Esimese maabumispaiga nimetas ta Hellulandiks ehk Lamekivimaaks – praeguste arvamuste kohaselt on see Labrador. Teine maabumiskoht oli Markland ehk Metsade maa – ilmselt pragune Newfoundland. Kolmanda randumise – Vinlandi – täpse asukoha osas puudub õpetlaste seas üksmeelne arvamus, kuid ilmselt jääb see paik Newfoundlandi (põhjas) ja Cape Codi (lõunas) vahele või isegi kaugemale. Eiriksson ja tema mehed veetsid talve Vinlandis, kohas, millele nad panid nimeks Leifsbud-ir. Nad naasid Gröönimaale järgmisel, 1001. aastal.
Eiriku venna Thorvaldi osaks jäi teha avastatud maale teine merereis, sest Leiv Eiriksson ise enam sinna tagasi ei läinud. Mitmed katsed Vinlandi asustada kukkusid läbi, sest viikingitest uusasukate ja kohalike pärismaalaste vahel tekkisid konfliktid.
Kuigi paljud peavad Uue Maailma avastajaks endiselt Christoph Columbust, tunnustati Ameerika Ühendriikides Leiv Eirikssoni õigust sellele tiitlile. Tähistamaks esimese eurooplase saabumist Põhja-Ameerikasse, kuulutas president Lyndon B. Johnson 1964. aastal Kongressi üksmeelsel. toetusel 9. oktoobri Leif Ericsoni päevaks.