Asjaolu, et Norra end neutraalseks kuulutas, omas vähe tähtsust. 9. aprillil 1940 sisenesid Norrasse Saksa väed. Pärast intensiivset kaks kuud kestnud võitlust – hoolimata Suurbritannia ja Prantsusmaa osutatud sõjalisest abist – ei jäänud Norral muud valikut kui alistuda. Kuninglik perekond, valitsus, mõned kaitseministeeriumi juhttegelased ja tähtsad tsiviilametnikud pagesid koos taganevate liitlasvägedega Suurbritanniasse. Sõja ajal teostas Norra valitsus võimu eksiilist.
Olulisim ressurss, mida Norra liitlasvägedele pakkuda sai, oli Norra kaubalaevastik. See koosnes rohkem kui 1000 laevast, mille kogumass ulatus üle 4 miljoni tonni. Suurbritannias ehitati Norra sõjavägi taas igakülgselt üles. Muist üksusi osales merelistes operatsioonides Atlandil, Mandri-Euroopa vallutamisele järgnenud lahingutes ning Ühendkuningriikide ja mandri kohal toimunud õhulahingutes. Sõja lõpupoole lubasid rootslased Norral oma sõjalisi üksusi koondada ka Rootsi territooriumil. Osa neist jõududest osales ka aktsioonides Saksa vaenuvägede vastu – pärast seda, kui Nõukogude väed olid rünnanud väikest piirkonda kaugel Finnmarki kirdeosas Põhja-Norras ja vabastanud selle. Okupeeritud Norras kasvas aastast aastasse tsiviilvastupanu. Koondati salajasi sõjaväeüksusi, mida sakslased suureks ohuks pidasid.
Norra jäi okupeerituks kuni Saksamaa kapituleerumiseni 1945. aastal. Alistumise hetkel viibis vaevalt 4 miljoni elanikuga Norras ligi 400 000 Saksa sõjaväelast. Saksa okupandid ekspluateerisid Norra majandust. Natside terrorirežiimi kuritegude hulka kuuluvad hukkamised ja massimõrvad, kuigi veidi väiksemas ulatuses võrreldes teiste okupeeritud riikidega.
Vabastamine
Juba 8. mail 1945 hakkasid Norra vastupanuliikumise väed natsidelt ametikohti üle võtma. Järk-järgult saabusid neile appi liitlasväed ning Norra üksused Suurbritanniast ja Rootsist. Riigi üleminek okupatsioonivõimude käest liitlasvägede kätte toimus valutult. Eksiilis olnud valitsus naasis Suurbritanniast koju ja 7. juunil jõudis ka kuningas Haakon Briti sõjalaeva pardal Oslo sadamasse.
Tagasi hakkasid jõudma ka Saksa koonduslaagrites ellujäänud norralased. Sõja lõpus viibis välismaal 92 000 norralast, neist 46 000 Rootsis. Lisaks Saksa okupatsioonivägedele oli Norras 141 000 võõramaalast, enamikus sõjavangid. Neist 84 000 olid venelased.
Sõja käigus olid sakslased rekvireerinud 40% Norra SKP-st. Sellele lisandus veel tavaline sõjarüüste. Finnmarkis olid kahjud ulatuslikud – suured piirkonnad olid hävinud sakslaste taganemisel kasutatud „põletatud maa“ taktika tõttu. Paljud linnad ja asulad hävisid pommitamiste või süütamiste tõttu.
Sõjas või vangistuses kaotas elu 10 262 norralast. Vangistuses viibis kokku umbes 40 000 inimest.