Vahetult pärast 1814. aastat tuli uuesti ümberkorraldatud riigil korduvalt oma olemasolu eest võidelda. Norrat tabas tema ajaloo kohutavaim majanduslangus. Ühisturg Taaniga lagunes, Briti turg muutus Norra puidule suletuks. Kaevandused ja saeveskid kaotasid välisklientuuri. Paljud jõukama keskklassi kodanikud Kagu-Norras pankrotistusid. Kriis oli pikk ja raske.
Alates 1830-ndaist hakkas majandus taas tugevnema. See võimendas nõudmisi vabama kaubanduse ja tollipoliitika järele. Laiendati kaubandusõigusi ja tollimaksundust hakkasid mõjutama vabakaubanduslikud põhimõtted. Norra hakkas ka muul moel järgima Euroopas levivaid üldisi suundumusi. 1854. aastal ehitati Oslo ja Eidsvolli vahele esimene raudtee. Rajati telegraafiliinid. Põllumajanduses võeti kasutusele uusi lahendusi.
Moodsale tööstusele sillutati Norras tee 1840-ndatel, kui rajati esimesed tekstiilivabrikud ja inseneritöökojad. Aastatel 1850–1880 suurenes oluliselt Norra kaubalaevastik.
Majanduse arenguga käis kaasas ka tugevam klassikonflikt. Aina häälekamalt nõuti demokraatlikku reformi.
Stortingis tekkis ajapikku vastasseis haldusküsimustega tegelevate vanemate ametnike ning farmerite ja radikaalide esindajate vahel. Farmerid kuulusid parlamendis enamusse juba 1833. aastast. 1859. aastal tehtud esimene parteilise struktuuri loomise katse ebaõnnestus, kuid kümme aastat hiljem moodustus esimene liberaalne blokk. 1884. aastal loodi Norra esimene poliitiline partei – äärmuslik liberaalne partei, mõned kuud hiljem ka selle poliitiline kaaslane – konservatiivne partei.
Peagi tuli liidus ilmsiks tõrjuv hoiak Rootsi monarhia vastu. Selle oluline, kuigi mitte ainus põhjus oli, et kogu välispoliitika käis läbi Stockholmi. Juba 1827. aastal esitas parlament kuningale palve, et Norra peaministril lubataks diplomaatilistes küsimustes kaasa rääkida. Tehti teisigi ettepanekuid, saavutamaks Norrale liidus võrdsemat positsiooni – näiteks sooviti spetsiaalse Norra kaubanduslipu kasutuselevõtmist.
Tegelik suur võitlus Rootsi monarhia vastu algas aga pärast üleminekut parlamentarismile. Parlamentarism on põhiseaduslik põhimõte, et valitsusel peab võimul püsimiseks olema rahva esinduskogu toetus. Sellest lähtuvalt tegi Storting 1874., 1879 ja 1880 aastal põhiseadusse parandusi, andes ministritele juurdepääsu Stortingi istungjärkudele. Iga kord keeldus kuningas ettepanekut heaks kiitmast.
See tõstatas küsimuse, kas põhiseaduse muutmiseks ongi üldse tarvis mõlema – nii kuninga kui ka Stortingi – nõusolekut. Valitsus ja konservatiivide esindajad olid veendunud, et on küll. Liberaalid aga otsustasid asja lahendada peaministri vastutuselevõtmisega. Pärast 1882. aasta valimiskampaaniat said liberaalid Stortingis 82 kohta konservatiivide 32 vastu. Peaminister Selmeri valitsus võeti 1884. aastal vastutusele ja kaotas osa ameteid peamiselt selle tõttu, et valitsus oli soovitanud kuningal põhiseaduse muudatusi mitte heaks kiita. Pärast ajutist konservatiivide valitsust ei näinud kuningas muud võimalust kui paluda liberaalide liidril Johan Sverdrupil peaministriks hakata. Norras pääses lõpuks võidule parlamentarism.
Sajandi lõpupoole tugevnesid vaidlused liidu teemal. Rootsi nõudmine, et liidu välisminister peab olema rootslane läks teravasse vastuollu norralaste nõudmistega oma konsulaatide järele. Rootsi väed takistasid norralastel oma eesmärkide saavutamist. Vastukaaluks tegelesid norralased sajandi lõpuaastail oma sõjaväe ülesehitamisega.
Lõpuks oligi just konsulaatide küsimus see, mis vallandas kahe riigi vahel saatusliku konflikti. 11. märtsil 1905 moodustas peaminister Michelsen valitsuse, et konsulaarküsimus ühepoolselt läbi suruda. 7. juunil andis valitsus oma võimu üle Stortingile. Storting aga palus valitsusel vastavalt põhiseadusele ja muudatustele kehtivais seadustes ajutiselt jätkata – lisades, et “need muutused on põhjustatud sellest, et kuningas on lakanud tegutsemast Norra kuningana ning seega ei eksisteeri enam ka Norra ja Rootsi vahelist liitu ühise valitseja all”.
Rootsi nõudis läbirääkimisi liidu lõpetamise tingimuste üle, samuti rahvahääletust, et selgitada, kas inimesed ikka selle sammuga nõus on. Rahvahääletus toimus 1905. aasta augustis. Liidu lõpetamise poolt hääletas 368 392 norralast, vastu aga kõigest 184.
Edasised läbirääkimised Rootsiga peeti augustis ja septembris Karlstadis ning need lõppesid edukalt liidu rahumeelse lõpetamise kokkuleppe sõlmimisega.