Pärast vabanemist oldi üksmeelel, et kõige suuremat tähelepanu tuleb pöörata Norra ülesehitamisele. 1945. aasta valimistel saavutas Tööpartei enamuse ja moodustas Einar Gerhardseni juhtimisel valitsuse.
Valitsuse siht oli Norra 5 aastaga üles ehitada, kiirendades industrialiseerimist ja pannes rõhku rasketööstusele. Areng oli poliitikute planeeritust isegi kiirem. 1946. aastaks ületati nii tööstustoodangu mahu kui SKP poolest 1938. aasta näitajad. 1948–1949 oli riigi reaalkapital tunduvalt üle sõjaeelse taseme. Järgnevaid aastaid iseloomustas stabiilne kasv ja areng.
Vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu hoidis Norra välispoliitikas väga madalat profiili. Sellega sooviti jääda eemale võimalikest konfliktidest suurvõimude vahel, samuti igasugustest moodustuvatest blokkidest. Loodeti, et piisava julgeolekugarantii annab ÜRO norralase Trygve Lie – esimese ÜRO peasekretäri – juhtimisel.
Pinged Ida ja Lääne vahel aga aina kasvasid. See sundis ka Norra välispoliitiliselt ümber orienteeruma. Norra osales Marshalli koostööprogrammis, saades aastatel 1948–1951 Marshalli plaani kaudu abi 2,5 miljardit Norra krooni.
Kommunistide võimuletulek Tšehhoslovakkias 1948. aastal ja Nõukogude Liidu ettepanek luua Nõukogude Liidu ja Soome vahel sõlmitud pakti eeskujul liit vallandas Norras tugeva vastureaktsiooni. Pärast vaheperioodi, mil tehti nurjunud katse Põhjamaade kaitsealliansi moodustamiseks, liitus Norra 1949. aastal NATO-ga – samaaegselt Taaniga. Sellest ajast saadik on mitmed küsitlused kinnitanud norralaste ülekaalukat toetust NATO liikmeks olemisele.
Sõjajärgsed aastad on olnud Norra majanduse stabiilse kasvu aeg. Suur osa ressurssidest on kulutatud heaoluriigi ülesehitamiseks. See on teinud võimalikuks võrdsusele suunatud ühiskonna tekke.
1960-ndad kuulutasid naftaajastu algust. Põhjamerest rikkalike naftavarude leidmine pani alguse ulatuslikule nafta- ja gaasitootmisele. Hiljem on naftat leitud ka Norra ja Barentsi merest. Praegu leiabki põhiline tootmine aset Norra meres, Kesk-Norra ranniku lähedal.