Norra tulevase valitsemisvormi üle peeti teravaid vaidlusi. Rahvahääletus näitas, et rahva enamus pooldab pigem monarhiat kui vabariiki. 18. novembril 1905 valis Storting Norra kuningaks Taani prints Carli. Prints Carl oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII tütre printsess Maudiga ja tal oli üks poeg. Uus kuninglik perekond saabus Norrasse 25. novembril. Prints Carl võttis endale nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.
Kui liit Rootsiga lagunes, oli Norras parajasti majanduskasvu periood. SKP tõusis 55% võrra, st umbes 4% aastas, rahvaarv kasvas jõudsalt ja olukord tööturul paranes. Kõik see oli tööstusrevolutsiooni teise etapi tulemus – Norras olid sellele iseloomulikud odava hüdroenergia kasutamine ja väliskapitali investeeringud. Ehitati üles elektrokeemia- ja elektrometallurgiatööstus, turule ilmusid uued tooted. Loodi sellised suured kontsernid nagu Norsk Hydro, kerkisid mitmed uued tööstuskeskused. Majanduslik tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Norra töölisliikumisele pandi alus enne liidu lagunemist Rootsiga. Esimesed ametiühingud moodustati1872. aastal, 1887. aastal asutati Tööpartei. Üleüldine valimisõigus anti meestele 1898. ja naistele 1913. aastal.
1903. aasta valimistel sai Tööpartei Stortingis neli kohta. 1912. aastal hääletas Tööpartei poolt 26% valijaskonnast, mis andis 23 kohta esinduskogus. Sellega oli Tööparteist saanud liberaalide järel suuruselt teine erakond parlamendis.
Industrialiseerimise esimesed aastad tõid riigi sotsiaalsesse struktuuri tagasihoidlikke muutusi. Veel 1910. aastal oli 42% elanikkonnast hõivatud põllumajanduses ja metsanduses. Aastal 1920 oli vastav protsent 37. Tänaseks on see kahanenud 3,7 protsendile.
Pärast liidu lagunemist pidi Norra looma oma välisministeeriumi ning ehitama üles saatkondade ja konsulaatide võrgu. Vahendid selleks olid äärmiselt piiratud. Christian Michelseni valitsuse 1905. aastal koostatud välispoliitika juhtnöörides rõhutati, et Norra peaks hoiduma liitudest, mis võiksid riigi sõtta tõmmata. See neutraliteedipoliitika leidis ka rahva seas laialdast poolehoidu. Ometi mängis Norra aktiivset rolli rahvusvaheliste vahekohtulepingute propageerimisel.
Teise maailmasõja ajal jäi Norra küll neutraalseks, kuid Norra kaubalaevastik kannatas allveesõja ja merede mineerimise tõttu suuri kahjusid. Elu kaotas umbes 2000 meremeest. Sõda tõi Norrale kaasa aga märkimisväärse finantskasu, mis võimaldas norralastel tagasi osta vahepeal võõrastesse kätesse läinud suurfirmad (Borregaard, Spitsbergeni (Svalbardi) söekaevandused jne). 1920. aastal sõjajärgsete maadejagamiste käigus säilitas Norra võimu Svalbardi üle.
1918. aasta üldvalimistel kaotasid liberaalid oma enamuse parlamendis. Pärast seda ei saavutanud ükski partei Stortingis kuni 1945. aastani enamust. 1928. aastal sai Tööpartei esmakordselt võimaluse moodustada valitsus, kuid see valitsus pidas vastu vaid 19 päeva – siis võttis võimu üle parlamendi mittesotsialistlik enamus.
1920. aastatel alanud majanduslangus mõjutas ka Norrat. Valitsuse rahapoliitika võimendas probleeme veelgi. Tugevasti said kannatada kaubandus ja merelaevandus. Hulk panku pankrotistus. Kroon kukkus, valitses tõsine välisvaluuta defitsiit. Riigi tulud kahanesid ning paljud omavalitsused said sellega tugeva hoobi. Sissetulekud, mis olid peale 1920. aasta kokkuleppeid kõrged, kahanesid hoolimata sel hetkel väga revolutsiooniliselt meelestatud tööliste jõulistest protestidest. Tööpuuduse tase püsis kõrgel kuni Teise maailmasõja alguseni.
1932. aastal algas aga järjekordne majanduskasv. Norra maksebilanss paranes hoobilt. 1935–1939 kasvas rahvatulu 1,4 miljardi Norra krooni võrra, mis oli tol ajal suur summa.
1920. aastal sai Norrast Rahvasteliidu liige, millega eemalduti isolatsioonipoliitikast. Sõja ajal alguse saanud Põhjamaade koostöö jätkus ka Rahvasteliidus, kus Põhjamaad lubasid toetada küll rahuvalveoperatsioone, kuid ei pooldanud sõjalisi sanktsioone. Norra Stortingi eesistuja Carl Joachim Hambro oli Teise maailmasõja puhkemise ajal Rahvasteliidu president.
1930-ndail varitsenud vahetu sõjaoht tõi kaitseküsimused Norra poliitilise debati keskmesse. Sotsialistid olid eelnevalt tugevalt vastu seisnud sõjaliste kulutuste tõstmisele. Seda vaadet toetasid osaliselt ka liberaalid. Kaitseküsimustes valitseva sotsiaalse skeptitsismi teine põhjus oli, et 1930. aastate alguses juhtis kaitseministeeriumi hilisem rahvussotsialist Vidkun Quisling, Agraarpartei valitsuskabineti liige. 1936. aastal moodustas valitsuse taas Tööpartei, keda toetas ka Agraarpartei. Johan Nygårdsvoldist sai peaminister. Kaitsekulutusi suurendati – kuid Norra sõjalise jõu reaalseks tõstmiseks liiga hilja. Teise maailmasõja puhkemisel 1939. aastal kuulutas Norra end taas neutraalseks.