Kui Dresden kaotas 1830ndate aastate jooksul oma tähenduse Saksamaa vaimse keskusena, leidsid J. C. Dahli järgivad norra kunstnikud uue keskuse Düsseldorfis. See põlvkond – nn düsseldorflased – muutis maalikunsti Norra rahvale kättesaadavaks ja nende tööd said Norra kultuuritraditsioonis tuntuks kui rahvusliku romantismi esindajad. See ajastu on muutumatult seotud Adolph Tiedemani (1814–1876) ja Hans Gude (1825–1903) töödega, kes lõid koos maali, mis tänaseni jäänud norrakaks olemise sümboliks – Brudeferden i Hardanger (Pulmareis Hardangeris). August Cappelen (1827–1852), kes maalis puutumatu looduse stseene Telemarki piirkonnas, ja Lars Hertevig (1830–1902), kes kujundas välja isikupärasema maastike tõlgendusviisi, on veel ühed näited Düsseldorfis hariduse saanud Norra romantismiajastu maalikunstnikest. Teiste selle ajastu märkimisväärsete kunstnike hulka kuuluvad Amaldus Nielsen (1838–1932), Olaf Isaachsen (1835–1893) ja Carl Sundt-Hansen (1841–1907). Romantismi esindajate põhirõhk keskendus püsivalt talunikule – isegi Lääne-Norrat ja rannikupiirkondi kujutavatel maalidel, kus põldudel töötavad rahvariietes talumehed.