Hilistel 1870ndatel oli München mõne aasta kestel baasiks Norra noorte kunstnike rühmitusele, kes andsid maalikunsti olulise panuse realistidena. Rühmitusse kuulusid Hans Heyerdahl (1857–1913), Kitty L. Kielland (1843–1924), Harriet Backer (1845–1932), Erik Werenskiold (1855–1938), Christian Skredsvig (1854–1924), Theodor Kittelsen (1857–1914) ja Gerhard Munthe (1849–1929). 1880ndate aastate jooksul kolisid need kunstnikud Pariisi, millest sai uus Norra kunstnike keskus. Siin ühendasid neid kaks teist olulise tähtsusega juhtfiguuri, Christian Krohg (1852–1925) ja Fritz Thaulow (1847–1906). Mõlemad olid 1870ndatel aastatel õppinud Karlsruhes Gude juures. Veel üks olulise tähtsusega realistliku maalikunsti esindaja, Eilif Peterssen (1852-1928), ei läinud algul õppima mitte Pariisi, vaid hoopis Itaaliasse.
Mitmed neist kunstnikest valisid hiljem tagasitee Norrasse, kus nad lõid 1882. aastal näituse Hųstutstillingen (Exhibition of the Fall) – kaasaegse Norra kunstikollektsiooni, mis hakkas alates 1884. aastast saama avalikkuselt toetust ja on tänaseks kujunenud Norra rahvuslikuks kunstinäituseks (National Art Exhibition). Samal ajal rajasid need kunstnikud ka uue süsteemi, mille kohaselt kunstnikud said oma töid ise müüa, ise otsustada, millised tööd peaksid olema näitusel eksponeeritud ja koguni teha valikuid avalike kunstinõukogude jaoks. Kodumaale tagasi pöördunud kunstnike seas oli ka mitu suurt isiksust, kes olid eelkäijate väärtushinnangutega tugevas vastuolus. Kuigi nad jäid näiteks traditsioonide vallas siiski ühele meelele, oli nende noorte kunstnike suhtumine ja temperament senisest rabavalt erinev. Kerkis esile ka konflikt kahe rühmituse vahel. Üks, mida juhtis Christian Krohg, oli äärmiselt radikaalne, individualistlik ja rahvusvahelise suunitlusega, samal ajal kui teine, Erik Werenskioldi juhitud rühmitus oli pigem rahvuslik ja poliitilises mõttes liberaalne, kuid teatud mõttes ka moraliseeriv ja kõrgete aadetega.
Werenskiold maalis lihtsaid, kuid iseloomulikke, üksikasjalikult kujutatud maastikku paigutatud olustikke. Werenskioldi kõrval oli esiplaanil ka uusrahvuslane Theodor Kittlesen, kes – olles küll joonistajana tugevam kui maalikunstnikuna – andis siiski märkimisväärse panuse rahvuslusse, luues illustratsioonid Norra rahvajuttude standardväljaandele. Teiste Werenskioldi järgijate hulka kuulusid Christian Skredsvig, kes kaldus oma temaatikas sellegipoolest rohkem kirjanduslike ja sümboolsete ülemtoonide rõhutamise poole, ja Eilif Peterssen, kelle ambitsioonikas ajalooline maalimisstiil oli ähmaselt seotud vanade meistrite näidetega. Üks väheseid sel perioodil pidevalt tegutsenud maastikumaalijaid Kitty L. Kielland töötas peamiselt Norra läänerannikul Jęrenis vabas õhus. Samuti rahvuslaste hulka kuuluval Gerhard Munthel oli lähedane kontakt seikleja ja teadlase Fridjof Nanseniga. Koos kujundasid nad Norra rahvuslike väärtuste edendamiseks välja nn Lysakeri seltsi (Lysakerkretsen).
See selts sai Oslo boheemide juhtfiguuri Christian Krohgi tugeva vastasseisu osaliseks. Krogh uskus, et kirjutamine on maalikunstiga võrdselt tähtis. Ta väitis, et kogu rahvuslik kunst on halb ja kogu hea kunst on rahvuslik. Ta nõudis, et kunstnikud keskenduksid niisugusele elule, mida koges ja elas läbi üksikisik. Teiselt poolt aga tahtis Fritz Thaulow, et kunst keskenduks pelgalt kunstile, väites, et rohkem kunstnikke peaksid oma energia pühendama maalimise tegelikule protsessile ja mitte püüdma käsitleda sotsiaalseid või humaanseid probleeme. Vahepeal oli väitlusest veidi kõrvale jäänud Harriet Backer, kes keskendus rohkem interjööristseenidele, tehes seda ometi veidi abstraktsemal moel kui varased rahvuslikud maalikunstnikud.
Krohg oli Norra võib-olla kõige laialdasemalt tuntud kunstniku Edvard Munchi (1863–1944) eelkäija. Munch ei saanud kuigi palju kunstialast koolitust. Krohgis leidis ta inimese, kes oli kõige lähemal mõistele, mida võiks nimetada õpetajaks. Kuigi Munch alustas maalimist 1880ndatel aastatel kestnud realismi mõju all, hülgas ta selle konkreetsele reaalsusele keskendumise meetodi peagi. Munch soovis maalida seda, mida ta pidas olemuslikult inimesele omaseks, öeldes: “Ma tahan maalida elavaid inimesi, kes hingavad ja tunnevad ja kannatavad ja armastavad.” Munch võttis Euroopast üle uusi radikaalseid suundumusi, kaasa arvatud hilisimpressionism, fauvism, art noveau ja juugend – kõik läbi tema enda vormi, joone ja värvi tõlgenduse. Ta reisis palju mööda Euroopat, saades inspiratsiooni rahvusvahelises stiilis lihtsustatud maastike ja abstraktsete joonte kujutamiseks ning lihtsate värviskeemide ja tugevate valguse ning varju kontrastide kasutamiseks. Munchi kaasaegsete hulka kuulusid Arne Kavli (1878–1970) ja Thorvald Erichsen (1868–1939), lisaks veel Halfdan Egedius (1877–1899), Harald Sohlberg (1869–1935) ja Nikolai Astrup (1880–1928), kes ühendas 1890ndate aastate suundumused, arendades realismikeskkonna välja abstraktsemaks ekspressionismiks.