Alles pärast 1965. aastat loobusid Norra kunstnikud oma tugevast seotusest Prantsuse traditsioonidega ja hakkasid pöörama suuremat tähelepanu arengutele ka muudes riikides, nt Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. 60ndate lõpuaastatel töötasid Håkon Bleken (s 1929) ja Knut Rose (s 1936) mõlemad probleemi kallal, kuidas kujundada Norra senine range maalistruktuur ümber figuratiivsemaks ja kirjanduslikumaks tehnikaks. Vahepeal lõi sama rühmituse liige Jens Johannessen (s 1934) modernistidest lahku ja arendas rohkem dekoratiivkunsti.
Peagi jõudsid Norrasse tugevad Ameerika popkunsti mõjutused, mis inspireerisid oma revolutsioonilise ja tugevalt kriitilise sisuga sealset figuratiivsete väljendusvahendite arengut. Nüüd väljendasid kunstnikud oma isiklikke vaateid, kattes teemasid alates Vietnami sõjast kuni Kolmanda maailmasõja puhkemise väljavaadeteni, lisaks ka mitmesuguseid rahvusliku tähtsusega teemasid nagu 1972. aasta EL-i referendum. Nende suundumustega olid märkimisväärselt hõivatud Per Kleiva (s 1933) ja Anders Kjær (s 1940). Arne Malmedal (s 1937) ja Kjell Pahr-Iversen (s 1937) jätkasid abstraktsionismi arendamist, teised kunstnikud aga liikusid rohkem figuratiivse ekspressionismi suunas. Frans Wiedeberg (s 1934) tegi tagasivaate 19. sajandi romantismile, tõlgendades inimese eksistentsi ja kosmost sümbolite keeles, Karl Erik Harr (s 1940) aga kujutas oma loomingus Põhja-Norra meremaastikke.
Odd Nerdrum (s 1944) lõi lähenemise, mis läks tagasi barokiajastusse. Oma varastes töödes tõstatas ta avameelselt küsimusi kehtiva ühiskonnakorra kohta, ent pärast 1958. aastat keskendus siiski üha enam vaid talle omase äärmiselt iseloomuliku stiili arendamisele, teenides sellega ära rahvusvahelised kiiduavaldused (eriti Ameerika Ühendriikides).
1980ndateks aastateks ei järginud Norra kunstnikud enam ühte ja ainsat mõjujoont, vaid seda kümnendit iseloomustas erinevate maalimisvormide ja -tehnikate vohamine. Kuid samal perioodil arenesid ka multimeedia ja installatsioonikunst. Märkimist väärivad 80ndate aastate kunstnikud on näiteks Norra postmodernismi esindav Bjørn Ransve (s 1944), Kjell Torriset (s 1950), Ida Lorentzen (s 1951) ja Ulf Nilsen (s 1950), kes kõik olid figuratiivse ekspressionismi avastajad; Kjell Erik Killi Olsen (sünd. 1952), Håkon Gulvåg (sünd. 1959), Bjørg Holene (sünd. 1947) ja Therese Nortvedt (s 1953), kelle ilukirjanduslikud maalingud paljastasid sürrealistlikke alatoone; Leonard Richard (s 1945), kelle töö juured asusid abstraktse stiiliga läbi põimitud lapsepõlvemälestuses, ja Bjørn Carlsen (s 1945), kes esindas ekspressionismi.
Norra maastikud on olnud jätkuvalt inspiratsiooniallikas paljudele kunstnikele, kuigi 1980ndate ja 1990ndate aastate kunstnikud on olnud oma eelkäijatest abstraktsemad ja ekspressionistlikumad. Tooremaid ja kaledamaid, arhetüüpseid mäekujutisi sisaldavaid maastikke kujutavad Olav Christopher Jensen (s 1945), Anne Katrine Dolven (s 1953), Ørnulf Opdahl (sünd. 1944), Bjørn Sigurd Tufta (s 1956), Håvard Vikhagen (s 1952), Olav Christopher Jenssen (s 1954) ja Anders Kjær. Kuid hilistel 1990ndatel ei olnud maalikunst enam endises staatuses, sest lõuendil olevale keskenduti senisest vähem ning suurema tähelepanu osaliseks said hoopis tegelikku pilti ümbritsevad mõjurid. Oluline roll on ka kontekstil, millesse pilt on seatud – nii hõlmab materiaalne raamistik ka teooriat ja ideoloogiat ning tegelik maalimistehnika pakub nüüd vähem huvi kui pildi funktsioneerimine oma keskkonnas.