19. sajand märkis Norra maalikunstis uue ajastu algust. Sajandivahetusel olid ühiskonna kõrgemates kihtides eriti populaarsed portreemaalid ning paljud Norra portreemaalijad hankisid elatist rikaste ja mõjuvõimsate inimeste maalimisega. Jacob Munch (1776–1839) oli tuntud kui andekas empiiriliste portreede maalija ja range, korrektse stiili järgija. Järgmist portreemaalijate põlvkonda juhtis Matthias Stoltenberg (1799–1871), kelle töödel oli pehmem, biidermeierlik väljendusvorm.
Seejärel tekkis 1850. aastatel fotokunst ja portreemaalijad pidid tööd leidma mujalt. Sellest tulenevalt sai järgmiste aastakümnete jooksul jalad alla Norra maastikumaal. Norra majandus oli Taanist lahkulöömise järel halvas seisukorras ja see välistas kujutavate kunstide reaalse infrastruktuurilise toetuse mis tahes laadis arengu. Kunstiõpetus ei kuulunud uue Oslo ülikooli õppekavva, liiatigi vähendasid puudulik kunsti patroneerimine kuninglikul tasandil ning aristokraatia ärakaotamine Stortingi poolt 1821. aastal Norra kunstnike niigi ahtaid väljavaateid veelgi, sundides neid tööd leidma meretagustes maades. Nii võib Norra maalikunsti juuri leida näiteks Saksa romantismi keskuses Dresdenis. Sellesse keskkonda kuulunud Norra maalikunstnik Johan Christian Dahl (1788–1857) pöördus lõpuks tagasi kodumaale, et jäädvustada Lääne-Norra maastikke oma töödes, millesse suhtutakse sellest ajast alates vaidlustamatult kui Norramaa enda kujutistesse. Dahli tööd andsid Norra maastikele kunstilise vormi ja defineerisid Norrat esmakordselt läbi maalikunsti.
Norra äsjasaavutatud sõltumatus Taanist tõstatas ka rahvusliku identiteedi küsimusi ning 1830. ja 1840. aastate kestel tegid kunstnikud ja intellektuaalid teadlikke pingutusi defineerimaks, mida tähendas olla norrakas. Sel ajal etendas norrakate kultuurilise eneseteadvuse tõstmisel keskset rolli esimene kunstnike ühendus (selle rajas J. C. Dahl 1836. aastal.), mis oli kesksel kohal ka Norra kunstituru arengus.