Teise maailmasõja kogemused avaldasid Norra noortele poliitiliselt orienteeritud maalikunstnikele vaid lühiaegset mõju. Varsti pärast sõda ühinesid nad rahvusvahelise abstraktse ja nonfiguratiivse maalikunsti lainega. Sõjajärgne põlvkond kasutas igasugustest piiridest täiesti vabastatud väljendusvahendeid, mida natsid ja fašistid olid kuritarvitanud. Vaatamata Norra kunstipubliku tugevale vastuseisule algas abstraktse ekspressionismi areng 1950. aastatel koos niisuguste noorte kunstnike töödega nagu Ludvig Eikaas (s 1920), Jakob Weidemann (s 1923), Knut Rumohr (s 1916), Tore Heramb (s 1916), Gunnvor Advocaat (1912–1997), Anna Eva Bergmann (1909–1987), Finn Christensen (s 1920), Inger Sitter (s 1929) ja Lars Tiller (1924–1994). Pärast 1960. aastat arendas Olav Strømme välja tugeva abstraheerituse tasandiga ekspressionismi ja Gunnar S. Gundersen (1921–1983) kasutas rangete geomeetriareeglite raames originaalset sümbolikeelt. Willy Storni (s 1936) värviküllased, orgaanilised abstraktsioonid asusid juurtega 1930. aastate sürrealismis, esindades ajastu kõige originaalsemaid töid.