Teine oluline maalikunstnik, Ludvig Karsten (1876–1926), oli kunstikriitikute meelest hilisimpressionist. Ta oli selgelt Prantsusmaa mõju all, kuid samal ajal äärmiselt inspireeritud ka Munchi töödest. 1909. aastal õppisid mitmed Norra maalikunstnikud Henri Matisse’i juures. Silmapaistvaimad nende hulgas olid Henrik Sørensen (1882–1962), kes tõlgendas oma õpetajat talle omasel moel, ja Jean Heiberg (1884–1976), kes püüdis vastukaaluks arendada rohkem akadeemilist stiili. Matisse’i noored õpilased esindasid Werenskioldi rahvusliku kampaania jätku ning olid tugevas kontrastis Matisse’i vanemate õpilastega (näiteks Karsteniga), kes töötasid Christian Krohgist võrsuvate traditsioonide alusel. Niisugune lõhestatus tuli selgelt nähtavale Oslos rahvuslikuse sõltumatuse 100. aastapäeva puhul korraldatud suurel 1914. aasta maalinäitusel. Maalide väljavalimise eest oli vastutav ei keegi muu kui Christian Krohg, kes õhutas Matisse’i õpilaste valitsetavat kunstnikerühma ametliku korralduse raamidest välja murdma ja korraldama nende oma näitust nimetusega The Pavilion of the 14.
Norra esimese abstraktse maali lõi Thorvald Hellesen (1888–1937), kes arendas Esimese maailmasõja ajal välja Fernand Légeri mõjutustega dekoratiiv-abstraktse stiili. Légeri õpilaste hulka kuulusid 1920. aastatel veel Charlotte Wankel (1888–1969), Ragnhild Kaarbø (1889–1949) ja Ragnhild Keyser (1889–1943). Muud sajandivahetusel loometööd alustanud maalikunstnikud olid näiteks Axel Revold (1887–1962), Per Krogh (1889–1965), Alf Rolfsen (1895–1979) ja Aksel Waldemar Johannesen (1880-1922) – humanist, kes kasutas modellidena tööliklassi ja elule allajäänuid. Johannseni tööd leidsid tunnustust alles pärast tema varast surma ja teda nimetatakse sageli unustatud kunstnikuks.
Enamik selle põlvkonna maalikunstnikke elas pärast intensiivset enesetäiendamist Pariisis läbi suhtumise muutuse. Nad ei rahuldunud enam puhtalt kunstiaadetel põhineva keskendumisega maalimisele, vaid kujundasid endis välja sügava vastumeelsuse mis tahes pealiskaudsuse ilmingute vastu elus ja kunstis. Veelgi enam, sarnaselt oma eelkäijatele tundsid ka nemad vastutust ühiskonna ees. Selle tulemusena uuenes nende huvi monumentaalsete seinamaalingute tehnika vastu, sest nad uskusid, et maalikunstil on ühiskonna ees täita teatud ülesanne ja et parim viis selle täitmiseks on ühiskondlike hoonete ning muude vabade pindade dekoreerimine. Kahe aastakümne jooksul kaunistati või taaskaunistati hämmastav hulk kirikuid, koole ja muid ühiskondlikke hooneid – enamik neist freskotehnikas. Näidetest võiks nimetada Axel Revoldi freskotehnikas dekoratsiooni, mis ehtis aastail 1918–1923 Bergeni väärtpaberibörsi hoonet; Per Kroghi seinamaalinguid Oslo merekooli hoonel (1921–1924) ja Alf Rolfseni loodud Oslo uue krematooriumi ehismaalinguid (1932–1937). Kavas olid ka Oslo raekoja seinamaalingud, kuid selle ülesande lõpetas Rolfsen alles pärast II maailmasõda.
Vilhelm Bjerke-Petersen tutvustas Norra maalikunstnikele sürrealismi ning alates 1935. aastast muutusid sürrealistlikud maalikunstnikud järjest aktiivsemaks. Olav Strømme (1909–1978) ja Alexander Schultz (1901–1981) tõlgendasid sümboolselt taimestikku, seksuaalsust, unistusi ja hinge alateadvuslikku elu; Kai Fjell (1907–1989) arendas välja sümboolselt maapiirkondade ellu ulatuvate juurtega erootilisi teemasid käsitleva kunstivormi; Arne Ekeland (1908–1994) töötas klassiühiskonna seksuaalsusega seotud sotsiaalpsühholoogiliste motiivide kallal; Harald Kihle (1905–1997) pildid näitasid romantiku reaktsiooni industrialismile ja urbaniseerunud ühiskonnale; Agnes Hiorth (1899–1984) tõlgendas uusi maastiku- ja portreemaalisuundi ning Erling Engers (1899–1990) esitas maapiirkondade elu läbi satiirilise vaatenurga, keskendudes maastike väärtusele.