Norra reisikirjandus on traditsiooniliselt seondunud külalislahkusetute, raskesti ligipääsetavate territooriumide avastamise, uurimise ja vallutamisega.
19. sajandi lõpul oli reisimine uute seikluste ja avastuste otsingul tihedalt seotud teaduslike väliuuringutega. Norras on selle parim näide polaaruurijad Fridtjof Nansen (1861–1930) ja Roald Amundsen (1872–1928), kes on avaldanud ka oma reiside üksikasjalikke kirjeldusi. Nansen oli viljakas kirjanik ja illustreeris sageli oma raamatuid omaenda joonistustega. Tema tuntumad teosed on På ski over Grønland (Suuskadel läbi Gröönimaa, 1890), Fram over Polhavet (“Fram” Polaarmeres, 1897), Russland og freden (Venemaa ja rahu, 1927), ning Gjennom Armenia (Armeenia ja Lähis-Ida, 1927). Amundsen avaldas samuti mitmeid raamatuid, sealhulgas Sydpolen (Lõunapoolus, 1912) ja Mitt liv som polarforsker (Minu elu polaaruurijana, 1927). Nende erakordsete meeste kirjutised pakuvad veel praegugi lugejatele suurt huvi.
Veel üks populaarne Norra uurija ja kirjanik on Thor Heyerdahl (1914–2002), kelle üle ookeanide ulatuvad teaduslikud ekspeditsioonid Kon-Tiki, Ra ja Tigrise pardal on olnud aluseks mitmetele haaravatele reisikirjeldustele ja dokumentaalfilmidele. Heyerdahl avaldas ka mitmeid muid töid, mis ühendavad endas tema uuringute ja reiside kirjeldusi.
Seikleja ja kirjanik Helge Ingstad (1899–2001) kaevas Newfoundlandi põhjarannikul L’Anse aux Meadows’i lähedal välja iidse norra küla varemed, tõestades sellega lõplikult, et viikingid olid 1000 aastat varem Põhja-Ameerikasse asunduse rajanud. Ingstad avaldas mitmeid raamatuid oma uuringutest, sealhulgas Landet under Leidarstjernen (1959; Maa Põhjatähe all, 1965) ja Vestervej til Vinland (1965, Läände, Vinlandi suunas, 1969).
Uuem Norra reisikirjandus on keskendunud teiste kultuuride kirjeldamisele. Sõjakorrespondent Åsne Seierstad kujutab oma menuraamatus Kabuli raamatukaupmees ühe afgaani perekonna elu natuke aega pärast Talibani režiimi kokkuvarisemist.