Sarnaselt Rootsile ja Taanile on ka Norra tuntud oma kõrgetasemeliste laste- ja noorsoofilmide poolest. Need käsitlevad peamiselt suureks kasvamise ja täiskasvanuks saamisega seonduvaid probleeme.
Enne 1921. aastat oli norra lastel lubatud vaadata kõiki filme. Eraldi lastefilmide kategooriat veel ei eksisteerinud ning filme näidati tavaliselt ilma igasuguste piiranguteta. Umbes 1910. aasta paiku hakati filmide võimaliku mõju pärast muret tundma, ja 1913. aastal võeti vastu esimene kinofilmide näitamist reguleeriv seadus. Aastail 1913–1921 ei näinud seadus ette mingeid vanusepiiranguid, mistõttu filmid olid kas lubatud või keelatud. Seetõttu keelustati lastele mõeldes ka palju selliseid filme, mis olid tegelikult täiskasvanud vaatajatele igati sobilikud. 1921. aastal määrati vanusepiiranguks 16 aastat, ning 1954. aastal kehtestati kolm eraldi vanusepiirangut: 7, 12 ja 16 aastat.
Ehkki lastele olulisi teemasid käsitleti ka mitmetes varasemates filmides, loetakse esimeseks tõeliseks norra lastefilmiks teatrikunstnik Alexej Zaitzowi mängufilmi Ti gutter og en gjente (“Kümme poissi ja tüdruk”, 1944). Zaitzowi film, mille peaosatäitjad on lapsed, räägib sõprusest; tänapäeval peetakse seda säravaimaks Teise maailmasõja ajal (mil kinolinal jooksid peamiselt mittepoliitilised farsid) toodetud norra filmiks.
Aastail 1944–1980 väntasid norra filmitegijad 26 lastefilmi. Kõige produktiivsem aeg oli aastail 1955–1965, mil uudsed laenugarantiid ja piletimüügiga seotud finantstoetuste süsteem andsid filmitootmisele uue hoo. Toya (Eric Heed, 1956) koos oma järgedega oli norra esimene lastele mõeldud järjefilm. Kümmekond aastat lühikesi nukufilme teinud Ivo Caprino tõi 1959. aastal kinolinale filmi Ugler i mosen (“Pahandused on tulemas”). See traditsiooniline mängufilm võitis nii noorte kui vanade südamed. Aastail 1982–1988 oli Norra lastefilmitööstus varjusurmas – kinolinale ei jõudnud ühtegi lastefilmi. Ent 1981. aastal loodi mitmeid lapsepõlvepildikesi – norra filmirežissöörid olid siis mõjutatud Euroopas levinud mälu ja tunnete tähtsust rõhutavast liikumisest. Nende hulgas olid Laila Mikkelseni Liten Ida (Väike Ida, 1981), Lasse Glommi Zeppelin (1981) ja Vibeke Løkkebergi Løperjenten (Jooksutüdruk, 1981). Nood filmid olid väga erinevad tollal filmiturgu valitsenud Ameerika lastemärulitest, ning kriitikud pidasid tuliseid vaidlusi selle üle, kas neid norra filme võibki üleüldse lastefilmideks pidada.
1980ndail toimunud Norra filmitööstuse üldine allakäik mõjutas ka lastefilme, kuid 1990ndate alguses sai filmitootmine uue hoo. Esile kerkis Berit Nesheim, kes lavastas kolm portreefilmi täiskasvanute maailma lävepakul seisvatest noortest neidudest: Frida – med hjertet i hånden (Frida – Otse südamest, 1991), Høyere enn himmelen (Pealpool pilvepiiri, 1993) ja Søndagsengler (Pühapäeva teine pool, 1996). Pühapäeva teine pool kandideeris parima võõrfilmi kategoorias Oscari filmiauhinnale. Torunn Liani tumedamates toonides Bare skyer beveger stjernene (Vaid pilved liigutavad tähti, 1998) võitis mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Samal ajal suurenes ka norra filmitegijate toodetud anima- ja lühifilmide arv.
Alates 2000. aastast on lastefilmide tootmine Norras muutunud kommertslikumaks. Lastele mõeldud filmide arv on märgatavalt suurenenud. Norra Filmifondi loomine ja uute rahastusskeemide sisseviimine on üks osa nihkest perekonna kui sihtrühma poole. Aastatel 2000-2006 on toodetud 17 lastefilmi, mitmed neist põhinevad tuntud kirjandusteostel või meedias kajastatud teemadel. Ka norra lastefilmide turundus on professionaliseerunud. Režissöör Torun Lian’I Ikke Naken (Piima värv, 2004) ning Elsa Kvamme Fia og klovnene (2003) pälvisid suurepäraseid arvustusi ning võitsid mitmeid auhindu tuntud välismaistel filmifestivalidel. Viimasel ajal on norra lastefilmide toodang muutunud homogeensemaks ning rohkem on hakatud arvestama turusituatsiooni, see on aga andnud tagasilöögi heade, kunstiliste lastefilmide arengule, mis oleks suunatud just lastele.
Ajakirjanik ja filmikriitik Elsa Brita Marcussen asutas 1951. aastal nii ühe esimese filmiseltsi (Norsk Filmsamfunn) kui spetsiaalse filmiajakirja. Marcussen võitles selle nimel, et kõik lapsed saaksid kvaliteetset (vaimu)toitu ning sõitis koolist kooli, näidates filme ja rääkides neist. 1960. aastal hakkasid ametivõimud lastefilmidele taas rohkem tähelepanu pöörama. Valitsus nimetas ametisse lastefilmide komisjoni ning 1970. aastal loodi allkomitee, mis hakkas tegelema selliste küsimustega nagu filmide impordisubsiidiumid, dubleerimine ja kataloogimine. 1975. aastal tehti esimesi plaane, loomaks ministeeriumi juurde alaline ametikoht lastefilmidega seonduvate küsimustega tegelevale ametnikule, kuid esimene lastefilmide nõunik nimetati ametisse alles 1987. aastal. Samal aastal otsustasid poliitikaplaneerijad, et filmitootmistoetuste jagamisel hakatakse noortefilme esmatähtsaks pidama. 1988. aastal tehti veel üks oluline samm – piletituludel põhinev riiklik toetus tõsteti lastefilmide puhul 55-lt protsendilt 100-le protsendile. Kultuuriministeerium seadis norra filmitegijatele eesmärgiks luua aastail 1990–1995 vähemalt viis lastefilmi, pannes sellega paika riigi filmitootmistoetuste jagamise tähtsusjärjekorra. 1992. aastal sai Norra Filmiseltside Liit vajalikud rahalised vahendid, et võtta tööle põhikohaga lastefilmikonsultant. Praegu tegutseb Norras umbes 70 lastefilmiseltsi, millel on kokku 9000 liiget.
Norra Filmiinstituudi üks tähtsamaid ülesandeid on teha filmid lastele ja noortele kättesaadavaks. Eesmärk on pakkuda meeldejäävaid filmielamusi, jagades seejuures teadmisi ja reklaamides filmi kui kunstivormi. Instituut töötab pidevalt selle nimel, et kõrgetasemelised lastefilmid jõuaksid nii koolidesse, raamatukogudesse ja teistesse asutustesse kui ka kaubandusvõrku.
Lillehammeris toimuv Amandus Festival, mida korraldab filmiinstituut, on populaarne noorteüritus, kuhu noored saavad esitada oma töid ja kandideerida nendega Amanduse auhinnale. Festivalide traditsioon sai alguse 1987. aastal , 2006.a ületas esitatud tööde arv juba 300 piiri. Praeguseks on festival registreeritud iseseisva sihtasutusena.
Norra Filmiinstituut on loonud noorte jaoks ka veebipõhiseid tegutsemisvõimalusi, millest esimene oli 13-19-aastastele noortele mõeldud meediateemaline Interneti-töötuba www.mzoon.no. See veebisait andis noortele võimaluse õppida, kuidas toota filme ja muusikat ning kirjutada artikleid ja arvustusi.Kuigi see lehekülg ei ole enam aktiivne, on hetkel teostamisel Põhjamaade ühisprojekt sarnase veebilehekülje www.dvoted.net loomiseks, mis käivitatakse 2006. aastal.
2001. aastal tehti algust põhikoolilastele professionaalset kultuuri tutvustava riikliku programmiga, mille nimi on Kultuuriranits. Norra Filmiinstituut vastutab programmi filmialase osa eest ning eraldab igal aastal 3 miljonit Norra krooni, et toetada filmikunsti tutvustamist Norra koolides.