Võrreldes Rootsi ja Taaniga, kus suudeti juba filmikunsti algusaegadel rahvusvahelisele publikule suurejoonelisi mängufilme toota, tuli Norra kinoärisse suhteliselt hilja. Esimesest Norras toodetud mängufilmist on väga vähe teada. Film ise on kaduma läinud ning säilinud allikmaterjalid ei anna üheselt mõistetavat teavet. Filmi lavastas Hugo Hermansen kas 1906. või 1908. aastal ning selle pealkiri oli kas Fiskerlivets farer (“Kalamehe ohtlik elu”) või Et drama paa havet (“Draama merel”). Järgmist filmi tuli oodata 1911. aastani, mil Halfdan Nobel Roede lavastas Fattigdommens forbandelse (“Vaesuse needus”), mida paljud eksperdid peavad Norra esimeseks mängufilmiks. Roede tööd olid inspireeritud tolleaegsetest Taani erootilistest melodraamadest ega puudutanud kuidagi Norra ühiskonda. Professionaalselt tehtud filme hakati pidevalt tootma alles 1920. aastast alates. Samal aastal muutus ka norra filmide iseloom – Rasmus Breinsteini Fante-Anne (“Mustlanna Anne”) tegi n-ö rahvusliku läbimurde. Kui esimeste filmide tegevuspaik oli tavaliselt anonüümne suurlinn, siis nüüd hakkasid režissöörid kujutama Norra loodust ja idüllilist maaelu. Esimese helifilmi Den store barnedåpen (“Suur ristimine”, 1931) lavastas Tancred Ibsen, norra kirjanduse suurkujude Henrik Ibseni ja Bjørnstjerne Bjørnsoni lapselaps. Teise maailmasõja eelsetel aastatel kasvas filmitööstus kiiresti. Filmid muutusid üha populaarsemaks, sest lavastajad tõid linale hästituntud kirjandusteoseid ja kasutasid osatäitjatena professionaalseid teatrinäitlejaid.
Teise maailmasõja ajal, kui natsid olid Norra okupeerinud, allutati nii filmitootmine kui kinokavad Saksa tsensuurile. Sellest hoolimata ruttasid norralased vaatama igat põhjamaist meelelahutusfilmi, mille tsensorid linale lubasid. Paradoksaalsel kombel asutati just sellel perioodil riiklik filmiamet, mis töötas välja Norra üleriigilise filmipoliitika põhialused. Ameti peaadministraator oli veteranlavastaja Leif Sinding. Sõja lõpuks oli amet suutnud moodustada üle 10 miljoni Norra krooni (~ 1,28 miljoni euro) suuruse fondi.
Sõjajärgne ajajärk oli norra filmi jaoks loomulik pöördepunkt, kui esile kerkis uus filmitegijate põlvkond. Norra esimene naisrežissöör Edith Carlmar tegi aastatel 1949–1959 kümme mängufilmi. Tema kriitikutelt ülistussõnu pälvinud filmid tekitasid tihti ühiskondlikku poleemikat ning olid samas ka erakordselt menukad kassatükid. Tänapäeval peetakse neid Norra filmiklassikaks. Carlmari viimases filmis Ung flukt (Isepäine tüdruk, 1959) tegi oma esimese suurema rolli Liv Ullmann, tuntud norra näitleja ja lavastaja. Tema Troløs (“Truudusetu”, 2000) kandideeris ka Cannes’i filmifestivali auhinnale. Carlmariga samal aastal lavastajadebüüdi teinud Arne Skouen on lavastanud 17 mängufilmi. Mõned tema tööd – näiteks Oscarile kandideerinud Ni liv (“Üheksa elu”, 1957) – kuuluvad Norrale kõige enam kuulsust toonud filmide hulka. Paljud kriitikud peavad “Üheksat elu” Norra kõigi aegade parimaks mängufilmiks. Skoueni filmid linastuvad seniajani filmifestivalidel ja teistel filmiüritustel üle kogu maailma.
Sõjajärgsest perioodist tuleb mainida veel vähemalt kahte nime. 1948. aastal hakkas mööblimeister Ivo Caprino oma elutoas katselisi nukufilme tegema. Peagi sai temast norra animafilmide kuningas. Caprino omapärased nukufilmid tõid talle rahvusvahelist tunnustust ning tema Flåklypa Grand Prix (“Õhulossi Grand Prix”, 1975) kassaedu pole suutnud veel keegi korrata. Hoopis erineva žanri esindaja on Thor Heyerdahl. “Kon Tiki”, mille ta filmis 1947. aastal parvega Vaiksel ookeanil seilates, sai 1952. aastal parima dokumentaalfilmi Oscari ning on ühtlasi seni ainus Oscari võitnud norra film. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel olid dokumentaalfilmid väga populaarsed, eriti kui nende teemaks oli sõda või uurimisekspeditsioonid. 1950. aastad olid norra dokumentaalfilmide tegemise ja vaatamise õitseaeg. Ent 1960. aastatel muutus päevakajaliste sündmuste ja loodussaadete peamiseks edastajaks televisioon. Nii tõrjuti dokumentaalfilmid tahaplaanile. Ent viimastel aastatel on need taas populaarseks muutunud. Knut Erik Jenseni Heftig og begeistret (“Lahedad & pöörased”, 2001) ning Even Benestadi Alt om min far (“Kõik minu isast”, 2002) on pälvinud hulga rahvusvahelisi auhindu.
1960. aastatel kerkis esile uus põlvkond noori filmitegijaid, keda mõjutas Euroopa mandriosa modernistlik filmikeel. Prantsuse uue laine filmide norra variandid olid Erik Løcheni Jakten (“Jaht”, 1959) ning Pål Løkkebergi Liv (“Elu” 1967) ja Exit (“Väljapääs”, 1970). Ent Norra kinod pidid vaatajate meelitamiseks keskenduma Norra komöödiatele ja rahvusvahelistele kassatükkidele – norra pered eelistasid kinoskäimise asemel televiisorit vaadata. Just siis, 1970. aastatel, toimus noorte aktivistide esiletõus, mis tõi kaasa kõige mässumeelsema, n-ö sotsiaalrealistliku perioodi Norra filmiajaloos. Filmid ei pidanud olema kunstilised, vaid poliitilised. Sellest annavad tunnistust ka nende pealkirjad – Oddvar Bull Tuhuse Streik! (“Streik!”, 1974) või Wam ja Vennerødi Det tause flertall (“Vaikne enamus”, 1977) – ning mitmed progressiivsed dokumentaalfilmid. Naisrežissöörid otsustasid “pliidi tagant” välja astuda, et käsitleda feministlikke teemasid. Naised lavastasid ka filme, milles lahati avameelselt ja idealiseerimata lapsepõlve ja noorukieaga seonduvaid probleeme ning mis köitsid täiskasvanud vaatajaidki (vt “Lapsed ja film”). Unustamatu naislavastaja Anja Breieni Hustru III (“Abielunaised III”, 1975, 1985 ja 1996) filmitriloogia, milles jälgiti kolme naise elu kolme aastakümne jooksul, oli väga menukas.
1980. aastate alguses kukkus Norra filmitööstus langusse. Hallist sotsiaalrealismist tüdinud publik arutles elavalt languse võimalike põhjuste üle. Siis saavutasid mõned filmitegijad teatavat edu sellega, et pöörasid oma pilgud inspiratsiooni otsides Ameerika Ühendriikide poole, üritades teha põnevama süžeega filme. Ola Solumi Orions belte (“Orioni vöö”, 1985) ja Nils Gaupi Veiviseren (“Teenäitaja”, 1987) kogusid palju vaatajaid ning pälvisid ka rahvusvahelist tunnustust. Veiviseren kandideeris 1988. aastal parima võõrfilmi Oscarile. Norra film oli 1980ndail ja 1990ndate alguses oma kõrgpunktis filmidega nagu Martin Asphaugi En håndfull tid ("Peotäis aega", 1989), Ola Solumi Landstrykere ("Vagabundid", 1989) by Ola Solum, Berit Nesheimi Høyere enn himmelen (“Pealpool pilvepiiri”, 1993), Knut Erik Jenseni Stella Polaris (1993), Erik Gustavsoni Telegrafisten ("Telegrafist", 1993), Unni Straume Drømspel (“Unenäomäng”, 1994), Eva Isakseni Over stork og stein (“Hullumas”, 1994) ja Bent Hameri Eggs ("Munad", 1995). Toimumas oli järjekordne põlvkondade vahetus.
Režissöör Hans Petter Moland lisas Norra filmiajalukku uue peatüki, kui tema film Kjærlighetens kjøtere (“Null kraadi Kelvini järgi”) linastus 1996. aastal New Yorgis. 1997. aasta veebruaris nimetati Berit Nesheimi Søndagsengler (“Pühapäeva teine pool”, 1996) parima võõrfilmi Oscari kandidaadiks. Pål Sletaune Budbringeren (“Rämpspost”, 1997) esilinastus Cannes’i filmifestivali kriitikute nädala ajal ning võitis omas kategoorias peapreemia. Pärast on seda filmi näidatud kinodes üle kogu maailma ning see on võitnud veel mitmeid muid auhindu. Samal aastal äratas rahvusvahelist tähelepanu ka Cannes'i samas kategoorias võistelnud Erik Skjoldbjærgi film Insomnia (“Unetus”). 2001. aastal kandideeris Peter Næssi Elling Oscari auhinnale meile juba tuttavas parima võõrfilmi kategoorias. Ning Harald Zwart ("Ühel õhtul McCool’sis", 2001; "Agent Cody Banks", 2003) tõestas, et ka norra lavastaja võib Hollywoodis edu saavutada. Hiljuti on USAs filme teinud ka Skjoldbjærg, Moland, Næss ja Hamer, märkides Norra kindlalt rahvusvahelisele filmikaardile teostega Prozac Nation (“Prozaci rahvas”, 2001), Beautiful Country (“Kaunis maa”, 2004), Mozart and the Whale (“Mozart ja vaal”, 2004) ning Factotum (“Faktootum”, 2005).
Norra lühifilmid osalevad edukalt maailma filmifestivalidel. 2003. aasta Cannes’i festivali kriitikute nädala parimaks lühifilmiks tunnistati Eivind Tolås’i Love is the Law (“Armastus on seadus”). Sama festivali Quinzaine des Réalisateurs kategoorias osales Bent Hamer täispika mängufilmiga Salmer fra kjøkkenet ("Köögilood", 2003). Film pälvis kriitikutelt palju kiidusõnu, sai auhinnaks pääsu Euroopa filmilevisse ning äratas ülemaailmset ostuhuvi.
Viiimastel aastatel on esilinastunud mitu põnevat dokumentaalfilmi, nende hulgas olid edukad Heftig og begeistret ("Äge ja hullumeelne") 2001. aastal, Alt om min far (“Kõik minu isast”) 2002. aastal, Ungdommens råskap (“Norra keskkooliõpilaste keskendumisprobleemid") 2004. aastal ning Alt for Norge (“Teejuht läbi 100 aasta Norra ajaloost”) 2005. aastal.
2003. aastal linastus suurem arv norra filme kui ühelgi varasemal aastal ning see edu on jätkumas. Kodumaised filmid on vaatajate seas populaarsed ning ka rahvusvahelisel areenil saadab norra filme tunnustus. Suur osa sellest edust on saanud võimalikuks tänu toetusskeemide ümberstruktureerimisele ja Norra Filmifondi loomisele 2001. aastal. Ka 2006. aasta on tõusmas Norra filmitööstuse jaoks edukate aastate nimekirja. Esile on kerkimas veel üks põlvkond andekaid filmitegijaid ja näitlejaid.