Sverre Fehn (sündinud 1924) omandas arhitektuurialase hariduse varsti pärast Teise maailmasõja lõppu ning temast sai kiiresti oma põlvkonna juhtiv arhitekt. Ta on ka võõrsil kõige laiemat heakskiitu pälvinud Norra arhitekt.
Fehni õpetaja Arne Korsmo mõjutas teda algusaastatel üpris palju. Reisil Marokosse aastail 1952–53 nägi Fehn sealset algelist arhitektuuri ning see andis suuna tema hilisemaks arenguks. Aasta hiljem Pariisis töötas ja õppis Fehn kuulsa prantsuse arhitekti Jean Prouve’i juures ning ammutas seal ka Le Corbusier’ töödest nii palju kui suutis. Selline rahvusvaheline kogemus oli talle abiks oma aja kõige keerukamate arhitektuuriliste lähenemiste sobitamisel lihtsate ja rahvalike ehitusviisidega.
Fehn ja tema ametivend Geir Grung tegid läbimurde 1955. aastal, projekteerides modernistliku Økerni vanadekodu Oslos. Kolm aastat varem olid Fehn ja Grung koos veel seitsme noore arhitekti ja Arne Korsmoga asutanud rühmituse PAGON (Progressiivsete Arhitektide Grupp, Oslo, Norra) ning alustanud võitlust modernistliku arhitektuuri populariseerimiseks.
34-aastasena pälvis Fehn rahvusvahelise tähelepanu kui 1958. aasta Brüsseli maailmanäitusel Norra paviljoni kujundaja. 1960ndail valmis tal kaks tööd, mis on jäänudki tema karjääri tippteosteks – Põhjamaade paviljon Veneetsia biennaalil ja Hedmarki muuseum Hamaris, Norras. Hedmarki muuseum ongi ehk Fehni suurim saavutus. See tähistas tema eemaldumist puhtast modernismist ja liikumist omaloomingulise, isikupärasema arhitektuuri poole.
Aastail 1971 kuni 1977 nägi Fehn teostumas oma järjekordset kavandit, Skådaleni kurtide kooli projekti, mille erinevad hooned on diskreetselt paigutatud Põhja-Oslo Holmenkollåseni kaldus maastikule. Viimastel aastatel on Fehn projekteerinud Norrasse mitu palju kiitust pälvinud muuseumi: Norra liustikemuuseumi (1991) Fjærlandis, Aukrusti keskuse (1996) Alvdalis, Ivar Aaseni keskuse (2000) Ørstas ning Norra fotograafiamuuseumi (2001) Hortenis.
Fehn on kavandanud ka suurel hulgal eramuid, sh Villa Buski Norras Bambles, mis kuulutati varsti pärast valmimist 1990. aastal piirkonna ametlikuks märgiks. Ta on tuntud ka äärmiselt originaalsete näituste kujundajana – näiteks keskaegse kirikukunsti näitus (1972. aastal) ning Hiina sõdurite näituseks kutsutu, kus eksponeeriti vanu terrakotakujusid. Mõned tema kõige uuenduslikumad tööd on valminud arhitektuurivõistlusteks, millest ta on ka paljusid võitnud. Kahjuks on neist võidutöödest realiseeritud vaid vähesed.
Kõrgeim rahvusvaheline au langes arhitektile osaks 1997. aastal, mil ta sai nii Pritzkeri arhitektuuripreemia kui ka Heinrich Tessenow’ kuldmedali. Fehni loomeannet täiendavad suurepärane visandamisoskus ning unikaalne ja poeetiline viis ennast väljendada. Aastatel 1975–1995 töötas ta professorina Oslo arhitektuurikoolis ning on mitmete Norra, Soome, Šoti, Briti ja Ameerika arhitektuuriühingute ja -instituutide, samuti Kopenhaageni ja Rootsi kuningliku akadeemia auliige. 1993. aastal sai Fehn Prantsuse arhitektuuriakadeemia kuldmedali ning 2001. aastal esimesena Groschi medali – Norra riigi algusaastate viljakaima ja olulisima arhitekti loomingu mälestuseks asutatud auhinna. Sverre Fehn on ka Norra Kuningliku Püha Olafi ordu komandör.
Sverre Fehni kõige hiljutisem töö, Norra Arhitektuurimuuseum, avatakse Oslos 2007. aasta kevadel. Muuseum asub 1830. aastast pärinevas klassikalist stiili pangahoones, mida on ümber kujundatud, et sobitada vana hoonega juurdeehitatud eraldiseisev näitusepaviljon.