12.–14. sajandil ehitati Norras umbes 1000 püstpalkkirikut. Tänaseks on neist järele jäänud vähem kui 30. Kuigi arheoloogid on leidnud tõendeid, et selliseid kirikuid ehitati kõikjal Põhja-Euroopas, on need säilinud ainult Lõuna-Norras. Rahva teadvusesse jõudsid püstpalkkirikud 19. sajandil tänu Johannes Flintoe ja J. C. Dahli romantilistele maalidele. Sel ajal hakkasid arhitektid lammutamise ohus olevaid kirikuid registreerima ja uurima. 1844. aastal asutasid entusiastid tähelepanuväärsete vanade ehitiste kaitseks Norra Vanade Monumentide Säilitamise Seltsi.
Praegu hoolitseb selts kaheksa püstpalkkiriku säilitamise eest. Veel neli kirikut asuvad vabaõhumuuseumides.
Traditsiooniline lafting ehk palkkonstruktsioon koosneb üksteise peale asetatud palkidest, mis horisontaalselt kinnitatuna moodustavad massiivsed seinad. Püstpalktehnika puhul aga toetub ehitis vertikaalsetest postidest koosnevale sõrestikule. Sõrestik kaetakse pikkade ja paksude püstiselt asetatud laudadega.
Varajaste püstpalk-konstruktsioonide puhul kaevati postid otse maasse, mistõttu need hakkasid alt mädanema. Sellest õppust võtnud, konstrueerisid hilisemad kirikuehitajad kivipõhjale asetatud horisontaalsetest palkidest aluse ehk künnise. Kõik vertikaalsed elemendid (sh võimsad postid ehk mastid) kinnitati künnises olevatesse õnarustesse, 2 kuni 4 posti ühe seina jaoks. Postide ülemised otsad kinnitati 8 või 9 meetri kõrgusel sarnase konstruktsiooni külge, kasutades nurkraudu ja Andrease riste. Suur osa seinaraamistikust tehti maas valmis ning tõsteti siis ühekorraga nelinurkse kujuga aluskünnise peale, nii et seintest moodustus kuubikujuline siseruum.
Püstpalkkirikuid on mitut tüüpi. Kõige lihtsamatel on ainult üks lööv ja väike altariesine ning nende katus toetub seintele. Mõnel kirikul on lisaks keskel viilkatust toetav kõrge post. Kõige suurematel ja keerukamatel on keskel postidele toetuv ülaruum, mida ümbritseb madalam galerii. Puust peauks on tihti kaunistatud keerukate ornamentnikerdustega.