Näitekirjanik Henrik Ibsen
Viimati uuendatud: 12.10.2009 //
Henrik Ibsen (1828–1906) on üks maailmakirjanduse väga suurtest nimedest. Ta oli keskne tegelane Euroopa vaimuelu läbimurdes tänapäevasusse ning teda peetakse kaasaegse näitekirjanduse isaks. Tema näidendid on siiani väga aktuaalsed ja neid mängitakse jätkuvalt kõigis maailma nurkades. Räägitakse, et Ibsen on kõige enam lavastatud näitekirjanik maailmas peale Shakespeare’i.
Ibseni sulest on avaldatud kokku 26 näidendit ja üks luulekogu. Tema töid jaotatakse tihti nelja kategooriasse:
- Rahvusromantilised ja ajaloolised näidendid
Näidendid alates „Catilinast” (1850) kuni „Võitluseni trooni pärast” (1863).
- Ideenäidendid
„Armastuse komöödia” (1863), „Brand” (1866), „Peer Gynt” (1867) ning „Keiser ja galilealane” (1873)
- Realistlikud kaasaegsed näidendid
„Ühiskonna toed” (1877), „Nukumaja” (1879), “Kummitused” (1881) ja “Rahva vaenlane” (1882).
- Psühholoogilised ja sümbolistlikud näidendid
„Metspart” (1884), „Rosmersholm” (1886), „Naine merelt” (1888), „Hedda Gabler” (1890), „Ehitusmeister Solness” (1892), „Väike Eyolf” (1894), „John Gabriel Borkman” (1896) ja „Kui me, surnud, ärkame” (1899).