Griegi vabaduseiha
Kui Grieg oleks praegu elus – maal, mis äsja tähistas saja aasta täitumist Rootsist lahkulöömisest, maal, millel on maailmas hoopis teistsugune positsioon kui tal oli 19. sajandi lõpus –, siis oleksid ta igatsused ja muusikaline visioon tõenäoliselt teistsugused. Kuid Griegi eluajal oli Norra vaene maa, mida võiks paljuski võrrelda maadega, kes tänapäeval soovivad liidust teiste riikidega välja murda. Griegi kui heliloojat vormis igatsus Norra vabaduse järele.
Grieg kui romantik
Grieg pidas ennast romantikuks – oma aja lapseks. Isegi kui Ibsen ja Bjørnson olid mõlemad pöördunud 1880-ndate lõpus realismi, uskus Grieg, et temast oleks nõrk või argpükslik oma romantismiga lõpp teha. Nagu kõik romantikud, oli ka Grieg müstik. Ta leidis alati ilu – ilu looduses ja ilu tões. Saksa Schumanni koolitusele tuginedes lõi ta Norra looduspiltide maalimisest muusikas oma visiooni; ta leidis oma müstilise paleti Norra rahvamuusika peidetud harmooniates. Need vormisid unelmamaailma, milles ta otsis Norra identiteeti. Grieg uskus, et tema ja Norra rahvalaulutraditsiooni vahel on müstiline side. Ta uskus, et leiab, et Norra rahvalaulude tumedatest sügavustest, “kui veab”, avastamata harmooniate võimalused. Grieg suutis seetõttu luua täiesti uue harmooniaperspektiivi, mis oli Euroopa muusikas pikka aega unikaalne, ja millele nii Debussy kui Bartók oma teosed üles ehitasid.
Muusika roll ühiskonnas
Grieg uskus kindlalt muusika tähtsusse ühiskonnas. Ta korraldas töölistele ja vaestele mitmetel puhkudel tasuta kontserte ning kirjutas pärast üht sellist kontserti: “See sündmus märgib ühe mu noorusunistuse täitumist. Just nagu muistses Kreekas – kunst peab jõudma kõikideni, sest on õige, et… see on tee südamest südamesse. […] Kunst peab kuuluma rahvale!”. Grieg väitis, et kunstis ei ole olemas kõrg- või alamklassi, ja et kunstil on seetõttu ühiskonda hariv mõju.
Kuigi Grieg jäi enda juurde, nimetades end romantikuks, oli ta ometi huvitatud moodsatest arengutest ja katis ajast maha jääda: “Ma ei saa öelda, et kardaksin elu või surma, kuid on üks asi, mida ma kardan – märkamist, et ma vananen… et noored inimesed võtavad ette midagi sellist, mille põhjusi ma ei mõista. Lühidalt – ma kardan võimalust, et ma ei ole võimeline tunnetama, mis on tõeline ja suur vaimsetes eelpostides, mida me oleme vananedes saanud. Seetõttu on mul instinktiivne kihk tunda kõiki vaimse maailma varjundeid – praegu rohkem kui iial varem.”