Roosimaal on Norra unikaalne dekoratiivmaali tehnika, mille puhul põhimustri moodustavad mitmesuguse kuju ja suurusega roosid. Tänapäeval klassikaliseks Norra rahvakunstiks peetav roosimaal oli vanal ajal talu- ja põllupidajate kogukondades väga levinud.
16. sajandil hakkasid Norra kullassepad oma tooteid märgistama ja sellest ajast peale on valmistootel alati peal valmistaja nimi.
Veel üks levinud traditsioon, mille õitsenguperiood jäi renessansiaega, on iidne pildilise kanga kudumise traditsioon – Gudbrandsdaleni piirkonnas tugevalt juurdunud naistetöö. Alates 17. sajandi algusest valmistasid Norra rauatehased ka kõrge kunstiväärtusega graveeritud ahjusid, mis samuti kuuluvad Norra tarbekunstiklassikasse.
Maapiirkondades säilitasid puunikerdamise ja roosimaali traditsioonid elujõu veel 19. sajandilgi. 1814. aastal saabunud iseseisvus tõotas kunstkäsitöölistele palju uusi võimalusi, kuid järgnevate aastakümnete jooksul takistas arengut vaesus. 19. sajandi teisel poolel mõjutasid Norra tarbekunsti endiselt palju vanad traditsioonid, ajapikku aga murdis tootmisse sisse ka uus tehnoloogia. 1852. aastal asutatud Hadelandi klaasitöökoda hakkas tootma peenemat klaasi, kasutades sageli kõrge tehnilise tasemega võõramaiseid tehnikaid. Egersundi fajansitööstus tutvustas Norras Inglise keraamikakunsti ning 1887. aastal avati Porsgrunni portselanitehas.
Viimased 100 aastat on aina enam tunnustatud kunstkäsitöö esteetilist väärtust. Alates sajandivahetusest on suuremates keskustes peetud suuri rahvusvahelisi tarbekunstinäitusi. Selle arengu mootoriks on olnud Norra kullasseppade hulgas valitsenud suundumus kulutada vähem aega töökoja töövalmiduse eest hoolitsemisele ning keskenduda rohkem oma toodete kunstilisele kujundamisele.
Juugendiajastul taastärganud huvi Norra tarbekunsti vastu inspireeris jälle kasutama muistseid viikingimärke, näiteks pardi- ja draakonipead (neid on hiljem kasutama hakatud mitmetes teisteski kunstivormides). Need on tekitanud suurt rahvusvahelist huvi ja muutunud mõneti isegi rahvussümboliks.
1930. aastate funktsionalistlik disain mõjutas märkimisväärselt Skandinaavia tarbekunsti. 1950ndaiks kujunes sellest inspireerituna välja Skandinaavia disainina tuntud silmapaistev, pehmem ja inimlikum vorm.
1970. aastate arengud tekitasid tarbekunsti alal revolutsiooni. Tekstiili- ja klaasikunsti, keraamikat ja teisi kunstkäsitöövorme tunnustati täielikult kui kujutava kunsti alaliike ning eseme tegelikku otstarvet ei peetudki enam oluliseks. 1974. aastal võeti kunstnikud ja käsitöölised lõpuks oma ühenduse Norske kunsthåndverkere (Norra Tarbekunstnikud) kaudu riigi tagatud sissetulekuskeemi ning nad said ka kunstiringkondades suurema tunnustuse osaliseks. 1980ndail tõusis tööstusdisaini tähtsus ja avalike piirkondade ja ehitiste dekoreerimisel rakendati üha rohkem tarbekunstnikke. Samuti oli tarbekunstil ja disainil oluline osa 1994. aasta taliolümpiamängude kunstilisel kujundamisel.