Norra majandust kirjeldatakse üldiselt kui segamajandust – kapitalistlik turumajandus selgete riigi mõjudega.
Nagu ka mujal Lääne-Euroopas, on Norra tööstuse edenemises juhtrolli mänginud õigus eraomandusele ja selle kaitsele ning erasektor. Siiski on osa tööstusest riigi omanduses või valitsemise all. Riigiomand ja erasektori reguleerimine teevadki Norra majandusest turu- ja plaanimajanduse segu. Riigi valitsemine väljendub maksudes, aktsiisides ja toetustes, samuti on seda näha litsentside andmisel ja erinevate valdkondade regulatsioonis, nagu töökeskkond, raamatupidamistoimingud, saaste ja toodang. 1990. aastatel tegi riik talle kuuluvasse tööstusesse suuri investeeringuid.
Tööstussektor kuulub suurelt jaolt eraomandusse, kuid riik omab näiteks mõnesid Norra suurimaid korporatsioone, nagu Statoil ja Norsk Hydro. Statoil (Norra riigile kuuluv naftafirma) hoiab liidrirolli Norra naftatööstuses, aga ka petrokeemia, nafta destilleerimise ja turustamisega seotud ettevõtete hulgas. Põllumajandus ja kalatööstused on erakätes, välja arvatud riigile kuuluv ligi 10% tootlikust metsamaast.
Pangandussektoris on olemas riigipangad kõigi olulisemate tööstusharude (põllumajandus, kalatööstus, rasketööstus) ja kohalike omavalitsuste jaoks ning regionaalarengu, elamistingimuste ja hariduse tarbeks. Riik on ka paljude hüdro- ja tavaliste elektrijaamade omanik. Kuigi riigil on monopol raudteel ja postiteenustes, on selles vallas tegutsevatele riigiettevõtetele antud üsna vabad käed, mis omakorda tähendab üha suuremat avatust konkurentsile.
Riigi sekkumine Norra majandusse väheneb järk-järgult, pidades sammu kogu industrialiseerunud maailmas aset leidvate deregulatsiooni- ja erastamisprotsessidega.