Sõjajärgse Norra poliitikas on olnud olulisel kohal jõupingutused kõrge tööhõive saavutamiseks. 1970. aastatel oli tööpuudus Norras teiste tööstusriikidega võrreldes tunduvalt madalam – tänu Põhjamere naftaväljade arengule ning aktiivsele tööjõuturupoliitikale. Kuid 1980ndatest alates on majanduse globaliseerumine sidunud Norra tugevamalt maailmamajanduse suundumustega ning tööpuuduse tasemes kajastuvad nüüd rahvusvahelised kõikumised. 2002. aastal oli töötuse määr 3,9% tööealisest elanikkonnast.
Riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil asutatud riiklikud tööhõiveametid kujutavad endast Norra tööjõuturupoliitika üht olulisemat instrumenti. Samuti on avalik võim rakendanud tööotsijate abistamiseks laiaulatuslikke meetmeid, nagu palgatoetus uusi töötajaid soosivatele firmadele, õppe- ja ümberõppeprogrammid ning erilised meetmed piiratud kutsealavalikuga isikute tarvis.
Kahe maailmasõja vahel tabas Norrat sarnaselt ülejäänud Euroopale massiline tööpuudus. Haripunkt saabus 1933. aastal, mil tööta oli kolmandik ametiühingutesse koondunud tööealisest elanikkonnast. II maailmasõja järgse ülesehitustöö käigus valitses laialdane poliitiline üksmeel selle suhtes, et täistööhõive saavutamisest peab saama üks Norra uue majanduspoliitika olulisemaid eesmärke. Seda konsensust on erinevad valitsused suutnud säilitada tänaseni.
Kuigi Põhjamere naftatööstus andis tööd paljudele norralastele, hakkas töötuse tase 1980. aastate algul siiski tõusma. Majanduse ülekuumenemine Norras ja terves maailmas viis uuesti ja seekord veelgi tõsisema tööpuuduse kasvuni, mis sai alguse aastatel 1987–88.
Viimastel aastatel on tööealise elanikkonna suurus 2,0–2,1 miljoni juures stabiliseerunud. Naiste tööhõive suurenes 1980ndatel järk-järgult ja on püsinud kõrge sellest ajast peale. Märkimisväärne osa Norra tööjõust töötab poole kohaga: veidi alla poole kõigist naistest ja umbes 10% meestest töötab vähem kui 36 tundi nädalas.