Norra koskede energiat on veskirataste käivitamiseks kasutatud juba alates varasest keskajast.
19. sajandi lõpus alanud elektrifitseerimine võimaldas kasutada veeteede rohkust selleks, et varustada energiaga ka veest kaugel asuvaid tehaseid. Seega pani just hüdroenergia aluse Norra industrialiseerimisele.
20. sajandi alguses võimaldas hüdroelektri kasutamine lihtsamini rajada väga energianõudlikke tööstusettevõtteid, nagu näiteks kunstväetisi tootnud Norsk Hydro. Pärast II maailmasõda laienes energianõudlik tööstus, sh alumiiniumi tootmine ning elektrokeemiatööstus ja elektrometallurgia, Norras tugevalt, aidates kaasa Euroopa ülesehitamisele. Kõige intensiivsemad arenguaastad hüdroenergiatööstuse jaoks olid 1910–1925 ja 1960–1985.
Naftaajastu algas Norras 1960ndate lõpus. 1975. aastal hakkas riik toorõli ja gaasi eksportima. Kuigi maagaasi tähtsus pidevalt tõuseb, on energiasektoris olulisim kaubaartikkel endiselt nafta.
1973. aasta naftakriisi tagajärjel tekkis uus rahvusvaheline huvi taastuvate energiaallikate vastu, mida loodeti kasutada nii raha kui ka keskkonna säästmiseks. Praegu on Norras väljaarendamisel uued taastuva energia vormid, nagu laine- ja tuuleenergia ning soojuspumbad, samuti uued bioenergia vormid – erinevat tüüpi biomassid soojuse tootmiseks ning biokütused (bioetanool ja biodiisel). Bioenergia näol on tegemist vanima energiaallikaga Norras ning küttepuudest saadakse endiselt suurem osa kütmiseks kasutatavast energiast.
Enne II maailmasõda elas viiendik Norra rahvastikust ilma elektrita, mistõttu käivitati 1938. aastal riigi toetussüsteem. Peale sõja lõppu taastati endine süsteem, et kindlustada kõigile Norra maismaal asuvatele majapidamistele juurdepääs vooluvõrgule.
Igasugusteks veevarudega seotud arendustöödeks peab saama loa keskvalitsuselt. Storting (Norra riigikogu), valitsus, nafta- ja energiaministeerium ning Norra Veevarude ja Energia Direktoraat (NVE) vastutavad formaalselt hüdroelektrijamade litsentsimise eest. Mastaapsed või vastuolulised projektid läbivad enamasti ka Storting’i.
Energiasektori ülesehitus peegeldab seda, kuidas süsteem on aja jooksul laienenud. Et varustada tekkivat tööstust energiaga, rajasid kohalikud ettevõtjad oma piirkonda elektrijaamad. Nii suudeti viia elekter ka kõigisse väiksematesse kohtadesse ning pakkuda edastuskaablite abil odavamat energiat. Selle tulemusena tekkis hulgaliselt erineva ülesehitusega ettevõtteid. Muist neist kuulusid osaliselt kohalikule erasektorile, osaliselt aga avalikule sektorile – munitsipaal-, kohalikul ja/või riigi tasandil. See mitmekesine struktuur püsib tänapäevalgi.