Nobeli rahupreemia taga seisab Rootsi tööstusmagnaat, dünamiidi leiutaja, Alfred Nobel (1833–1896). Tema surma ajaks koosnes Nobeli impeerium peaaegu sajast tehasest ja ta oli üks kõige rikkamaid inimesi maailmas. Lastetu ja vallaline Nobel määras oma testamendis, et tema vabrikud tuleb maha müüa ja saadud tulu paigutada fondi. Fondi intressid tuleb igal aastal välja jagada "neile, kes eelneva aasta jooksul on oma tegevusega toonud inimkonnale suurimat kasu". Nobeli kirjandus-, füüsika-, keemia- ja meditsiinipreemia andmise üle otsustavad Rootsi vastavad institutsioonid. Viienda auhinna, Nobeli rahupreemia väljaandmise au on aga selleks moodustatud sõltumatul komiteel, mis kutsutakse kokku Storting'i (Norra parlament) juures.
On mitmeid põhjusi, miks Nobel valis välja just Norra. Rootsi ja Norra olid siis, kui Nobel oma testamendi koostas, veel liidus ja Storting oli oma tegevusega näidanud üles toetust sellistele modernsetele rahuideedele nagu desarmeerimine ja vahekohtud, vältimaks konfliktide ülekasvamist sõjategevuseks.
Storting aktsepteeris testamendi tingimusi ja asus kiiresti tegutsema. Esimesed viis Norra Nobeli komitee liiget määrati 1897. aastal. 1901. aastal otsustas komitee, et maailma kõige esimesteks Nobeli rahupreemia laureaatideks saavad Punase Risti asutaja Henry Dunant Šveitsist ja rahuaktivist Frédéric Passy Prantsusmaalt.
Nobeli preemia määramine Norras
Norra Nobeli komitee viis liiget valib Storting, kuid komitee ise on oma tegevuses täiesti iseseisev üksus. Seda prestiižikat ülesannet täitma valitavad isikud on tavaliselt endised parlamendiliikmed või teised ühiskonnas olulist rolli mänginud mehed ja naised.
Norra Nobeli instituut asutati 1904. aastal. Seda juhib direktor, kes on ühtlasi ka Nobeli komitee sekretär. Instituudi põhiülesanne on hankida infot rahuauhinna nominentide kohta, et varustada komiteed parima võimaliku teabega, mille alusel langetada otsus.
Kandidaatide nimetamise tähtaeg on igal aastal 1. veebruar ning selleks on volitatud ainult kindel ring inimesi. Kohe pärast seda, kui kandidaatide esitamine on lõppenud, tuleb Nobeli komitee koos sekretäriga kokku, et valida välja sobivad kandidaadid. Seejärel koostavad komitee nõunikud ja teised asjatundjad iga kandidaadi kohta põhjaliku raporti. Need raportid võetakse komitee edasiste otsuste aluseks.
Nobeli komitee kuulutab võitnud kandidaadi nime välja oktoobri keskel. Rahupreemia võivad pälvida nii üksikisikud kui organisatsioonid. Preemia võib ühise tegevuse eest minna ka jagamisele kuni kolme kandidaadi vahel. Ametlik auhinna üleandmise tseremoonia toimub Oslo raekojas 10. detsembril, Alfred Nobeli surma-aastapäeval. Laureaat saab kuldmedali, diplomi ja kopsaka rahalise auhinna, mille suurus 2004. aastal on 10 miljonit Rootsi krooni.
Rahupreemia maine
Nobeli rahupreemial on sadade omataoliste hulgas eriline positsioon. Oxfordi maailma nüüdisajaloo leksikonis nimetatakse seda nii: "Maailma kõige prestiižikam auhind, mis antakse rahu säilitamise eest".
Rahupreemia mainet võib seletada mitmete asjaoludega. Kõigepealt on see väga tuntud ning toob endaga kaasa märkimisväärse rahalise tulu. Lisaks kuulub see Nobeli auhindade perre, millel on läbi aegade olnud kõrge rahvusvaheline prestiiž. Norra Nobeli komitee otsused peegeldavad liberaalseid, läänelikke väärtusi ning ainult väga vähestel neist on olnud halb mõju rahupreemia rahvusvahelisele positsioonile. Lisaks on komitee ilmutanud paindlikku lähenemist rahu mõistele ja andnud Alfred Nobeli testamendile laialdase tõlgenduse. Viimastel aastakümnetel on komitee keskendunud järjest rohkem sellele, et rahupreemia oleks tõeliselt rahvusvaheline ning püüdnud rahuprotsessi soodustamiseks tuua kokku konflikti osapooli – näiteks Lähis-Idas ja Põhja-Iirimaal.