Norra on olnud NATO liige ajast, kui allianss Washingtonis 1949-ndal loodi. NATO eesmärk on kindlustada oma liikmesriikide julgeolek, vabadus ja sõltumatus ning edendada demokraatia põhimõtteid ja demokraatlike institutsioonide arengut Põhja-Atlandi piirkonnas.
Aprillis 2004 kasvas NATO liikmete arv 26-ni. Lisandus seitse riiki – Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. See oli NATO teine laienemine endise Varssavi pakti riikide võrra. Esimene leidis aset 1999. aastal – siis astusid liikmeks Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola. Norra tegutses aktiivselt, et kindlustada uustulnukate võimalikult hea ettevalmistus liikmestaatuses olemiseks.
28.–29. novembril 2006 Riias toimunud NATO riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumine teenis NATO arengu konsolideerimise ja kindlustamise huve. Olulisimad diskussiooniteemad Afganistani olukorra kõrval olid NATO reageerimisjõudude (NRF) täisvõimsuse saavutamise väljakuulutamine ning Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ja Montenegro kaasamine programmi Partnerlus rahu nimel (Partnership for Peace – PfP).
Kriisijuhtimine
Alates 1990-ndate keskpaigast on alliansi tegevus kriisijuhtimisel jätkuvalt kasvanud – algul Balkani poolsaarel, ent hiljem ka Euroopast väljaspool. Augustis 2003 võttis NATO üle vastutuse rahvusvahelise rahutagamisoperatsiooni üle Afganistanis (International Security Assistance Force – ISAF). See oli esimene kord, kui allianss sidus end sõjaliste operatsioonidega väljaspool Euroopat. ISAF on praegu NATO suurim operatsioon.
NATO juhib operatsiooni Kosovos (KFOR). Ta juhtis Bosnia ja Hertsegoviina operatsiooni (SFOR), kuni Euroopa Liit (EUFOR) selle 2004. aasta detsembris üle võttis. NATO on olnud seotud ka stabiilsuse ja regionaalse koostöö edendamisega teistes selle regiooni riikides. Albaania, Horvaatia ja Makedoonia osalevad praegu alliansi liikmestaatuse ettevalmistusprogrammis (MAP – Membership Action Plan), samas kui Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro ühinesid Riia tippkohtumisel PfP programmiga.
Terrorismirünnakud Ameerika Ühendriikide vastu 11. septembril 2001 viisid NATO ajaloos esimese Artikkel 5 deklaratsioonini (kollektiivne vastulöök liikmesriigi vastu toime pandud rünnakule). Sellest ajast on võitlus rahvusvahelise terrorismi ja massihävitusrelvade vohamise vastu olnud alliansi töös kesksel kohal. See omakorda on tinginud alliansi ulatusliku reformimise, kaasa arvatud tema sõjaliste kaitsevõimsuste reorganiseerimise.
2004. aasta juulis korraldas NATO väljaõppemissiooni Iraagis (NTM-I), eesmärgiga abistada Iraagi julgeolekujõudude väljaõpet. Õppekava hõlmab väärtusi ja põhimõtteid, mis demokraatlikult juhitavatel relvastatud jõududel olema peaksid. Alates 2005. aasta juulist on NATO andnud ka transpordi- ja organisatsioonilist tuge rahutagamisoperatsioonile Darfuris, mida on juhtinud Aafrika Unioon (AU).
Koostöö partnerriikidega
NATO viib koos partnerriikidega Euroopa, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ellu laiaulatuslikku arengu- ja koostööprogrammi. NATO teeb tihedat koostööd ka Venemaa ja Ukrainaga. Lisaks juhib NATO dialooge seitsme Vahemere äärse riigi (Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia) ning nelja Kesk-Ida riigiga (Kuveit, Araabia Ühendemiraadid, Katar ja Bahrein).
Nende dialoogide eesmärk on hoogustada regiooni stabiilsuse ja turvalisuse nimel tehtavat praktilist koostööd. Nende maade erinevuste tõttu (ja sugugi mitte vähem ka nende ambitsioonide erinevuste tõttu koostöös NATO-ga) kohandab allianss koostööalgatusi vastavalt riikide individuaalsetele vajadustele niipalju, kui see vähegi võimalik on.
Praegune NATO peasekretär on Madalmaade endine välisminister Jaap de Hoop Scheffer.
Norra Välisministeerium