Schengeni koostöö seati algselt sisse aastal 1985 Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Eesmärgiks seati reisipiiranguteta regiooni loomine, likvideerides osalevate maade vahelise piirikontrolli ning tehes tihedamat koostööd võitlemaks riigipiire ületava kuritegevusega. Hiljem sai Schengeni koostööst üldise EL-i sisese koostöö osa ning praegu hõlmab see kõiki EL-i liikmesriike, välja arvatud Iirimaa ja Ühendkuningriik.
Kõik Põhjamaad on alates 1954. aastast Põhjamaade passiliidu liikmed – sellega loodi Islandi, Taanit, Rootsit, Soomet ja Norrat ühendav reisipiiranguteta piirkond. Kui Põhjamaadest EL-i liikmed Taani, Rootsi ja Soome ühinesid Schengeni lepinguga, pidid Norra ja Island sõlmima Põhjamaade passiliidu säilitamiseks lepingu Schengeni riikidega.
Seetõttu sõlmis Norra 1999. aastal EL-iga lepingu oma ühinemise kohta Schengeni lepinguga. See leping annab Norrale õiguse osalemiseks Schengeni õigustiku (kogu Schengeni süsteemi puudutav lepingute kogum ja seadusandlus) ellurakendamist, kohaldamist ja edasiarendamist käsitlevate õigusaktide väljatöötamisel. See on EMP lepingu kõrval Norra olulisim leping EL-iga.
Et luua ühise välispiiriga, kuid sisepiirikontrollita piirkonda, peavad riiki sisenemise nõuded olema kõigis osalevais riikides ühesugused. See tähendab näiteks seda, et peavad olema ühtsed reeglid selles osas, milliste kolmandate riikide kodanikelt nõutakse viisat. Teisalt kehtib viisa enamasti ühtviisi kõigis Schengeni maades. Veelgi enam – iga osalev riik peab olema kindel ülejäänud riikide võimes teostada rahuldavat piirikontrolli. Just seetõttu kätkeb Schengeni õigustik endas kontrollimeetmeid käsitlevaid eeskirju, mis kuuluvad rakendamisele Schengeni piirkonna välispiiril.
Samuti sätestab Schengeni õigustik osalevate riikide politseistruktuuride vahelise koostöö. Ühtne infosüsteem (Schengeni infosüsteem, SIS) võimaldab Schengeni riikide politseiorganitel avaldada teateid tagaotsitavate kurjategijate, kadunud isikute ning varastatud vara kohta.
EL-i koostöö justiits- ja siseasjade valdkonnas on järk-järgult laienenud, hõlmates nüüd enamat kui pelgalt Schengeni lepingu järgset koostööd. On võetud suund tihedamale koostööle eri maade politsei- ja jälitusorganite vahel, samuti nii tsiviil- kui kriminaalseaduse valdkonna õigusaktide harmoniseerimisele ning ühtsele immigratsiooni- ja asüülipoliitikale. Schengeni leping ei eelda, et Norra osaleks automaatselt ka selles laiemas koostöös.
Samas seisab Norra silmitsi samade väljakutsetega kui EL-i liikmesriigidki – seoses sellise tõsise riikideülese kuritegevusega nagu terrorism, narkootikumide salakaubavedu ning inimsmugeldamine. Seetõttu on loomulik, et Norragi tõstatab ühist muret tekitavaid küsimusi, mis võivad väljuda Schengeni õigustiku raamest. Kui see on asjakohane, on Norra kahtlemata huvitatud ka spetsiifiliste lepingute sõlmimisest, mis puudutavad koostööd teatud kindlas valdkonnas. Hea näitena võiks siinkohal nimetada koostöölepinguid, mille Norra on sõlminud ELi õiguskaitseorganisatsiooniga Europol ning ELis jälitustegevust koordineeriva koostööorganiga Eurojust.